Puhtus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
56. rida:
* [[President|Presidendiks]] oli sel õnnistatud ajal [[Konstantin Päts]]. Ta oli tõeline rahvamees ning tema [[kodu]] oli igale eestlasele alati avatud. Ka mina käisin seal sageli. Inimesi oli Pätsi juures iga kord murdu. Aeti juttu, mängiti [[koroona]]t ja [[piljard]]it. Noored armunud korraldasid Pätsi pool salaja kohtumisi, värsked [[abielupaar]]id [[mesinädalad|mesinädalaid]]. Iga inimese jaoks jätkus Pätsil häid sõnu, lahkeid pilke ning [[ahjupraad]]i. Ise käis ta rahva hulgas tillukese [[lapp|lapiga]] ringi, pühkis siit, kohendas sealt. Pätsi [[korter]] oli alati piinlikult puhas. (lk 8)
** [[Andrus Kivirähk]], "[[Ivan Orava mälestused]] ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008
* Marie lapsed pidid olema hästi kasvatatud, väga arukad ja [[viisakus|üliviisakad]] ja nad ei unustanud kunagi öelda "Tere, proua," või "Tänan, härra!". Marie poleks sallinud [[ninakus]]t nende poolt. Ta oli kerge, ent valusa käega ja lapsed olid harjunud vastuvaidlematult tema [[käsk]]e täitma, teades, et kui [[nahatäis]] oli lubatud anda, siis kindlasti ka anti. Arvatavasti kujunes laste arusaamises midagi taolist, mis on omane treenitud koertele: nad täidavad käsku, teadmata, mis põhjusel on keelatud teha seda või teist, või vastupidi, miks peab tegema just seda. Miks ei tohtinud nad õiendada oma asju hurtsiku põrandale, miks oli neil keelatud torkida [[nõel]]tega väiksema venna kõhtu, miks pühade eel peab pesema nagu ja käsi, miks ühel ilusal päeval tuli minna just nimelt [[kool]]i, aga mitte kuhugi mujale, miks peab lahkuma [[kodu]]st, kui emale tulevad külla võõrad mehed, ehkki see, mida nad seal tegid, polnud mingi [[saladus]]. (lk 20-21)
* [[Juuksur]] proua Donzert ei nõustunud sellega hoobilt, et tema tütar hakkaks suhtlema Marie Vénini tütrega, ehkki ta tundis sümpaatiat väikese metsa-kadunud-Martine'i vastu juba enne sõda, kui Martine üsna väiksekesena oli kord tulnud juuksuri juurde, et osta endale [[seep]]i maikellukeste müügist saadud raha eest. Ja proua Donzert oligi talle kinkinud tükikese [[kannike]]selõhnalist seepi, mida Martine valis nii kaua: oma kolme suu eest, mis ta juuksurile ulatas, poleks ta kuidagi saanud seda osta, kuid viia seep Marie Vénini hurtsikusse — see oli proua Donzert'i arvates ju püha toiming! (lk 27)
* Astunud esmakordselt sisse proua Donzert'i väikese kahekorruselise maja uksest, oli Martine hämmeldusest kaotanud [[kõnevõime]] terveks päevaks. Ka kõige muinasjutulisem "[[Tuhat ja üks ööd|Tuhande ja ühe öö]]" lossidest poleks iialgi suutnud üht inimolendit sel määral erutada; kõik araabia [[parfüüm]]id poleks iialgi suutnud kellelegi nii suurt [[nauding]]ut pakkuda, nagu tundis Martine selles väikeses majas, mis oli läbi imbunud [[šampoon]]i ja [[kölni vesi|kölni vee]] lõhnadest. Kuna Cecile hakkas üha sagedamini Martine'i enda juurde lõunale ja ööbima kutsuma, siis oli proua Donzert pannud maksma kindla korra: Martine'il tuli alati kõigepealt käia [[vann]]is.
:Proua Donzert kartis, et Martine võib oma ema hurtsikust midagi kaasa tuua, ehkki tütarlaps näis alati väga puhtana, mis teda peamiselt just iseloomustasid... Kuid kunagi ei suudeta olla küllalt ettevaatlik, sest mis küll juhtuks, kui mõni juuksurisalongi klientidest leiaks näiteks [[täi]]?
:Kui Martine nägi esimest korda vanni ja kui Cecile palus tal ennast üleni vette kasta, haaras teda mingi pühalik värin, otsekui hakataks teda ristima... "Kaasaegne komfort" ilmus korraga tema silme ette veevärgi, kanalisatsiooni ja elektriga... Ta ei suutnud sellega kunagi täielikult harjuda ja iga kord, kui ema Donzert talle ütles: "Mine nüüd vanni...", tundis Martine kerget joobnustavat ärevust. (lk 28)
* [[Sein]]ad kaetud valge [[email]]iga, [[põrand]] kiviparketist, [[taburet]] metalltorudest... On võimatu kirjeldada [[joovastus]]t, mida tundis Martine, laskudes sooja, aromaatsete sooladega lõhnastatud piimvalgesse vette... Ta oli [[õnn]]elik, tundes, kuidas värinad jooksid üle ta käsivarte, õlgade, selja... [---] Vanni email oli nii sile-sile, [[vesi]] nii mahe-mahe ja äsja pakendist vabastatud seep andis pärlmutritaolist [[vaht]]u... [[käsn]] helkles roosades ja taevassinistes toonides ... Piimjast kuplist langes pehmet [[valgus]]t vannitoa igasse nurka. Martine küüris hoolikalt iga oma keha väiksematki õnarust, tarvitas seepi, [[pimsskivi]], [[hari|harja]], käsna ja [[käärid|kääre]]. Proua Donzert hüüdis juba talle alumiselt korruselt:
:"Martine, nühid endal naha maha... Aitab juba!"
:[[Radiaator]]ile asetatud [[vannilina]] oli soe, taevassinine, Cécile'i oma oli aga roosa. Proua Donzert ei ihnutsenud pesuga — [[käterätt]]e vahetati tema juures iga päev: kui omatakse [[pesumasin|pesupesemise masinat]], siis pole tähtis, kas üks käterätt rohkem või vähem... Polnud puudu ka kosmeetikavahendeist — seepidest ja [[lõhnaõli]]dest, kuna firmade esindajad pakkusid neid [[kaubaproov]]idena niipalju kui proua Donzert soovis. (lk 29-30)
* [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
==Luule==
| |||