Mustus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
27. rida:
:Kaisu kalpsab ehmunult istukile. Mingeid jälgi [[põrand]]al ei ole, see oli ainult uni. Mina ei usu [[unenägu]]desse, mõtleb Kaisu. Mina ei taha mingit [[laulatus]]t. (lk 56)
* [[Sisko Istanmäki]], "Liiga paks, et olla liblikas". Tõlkinud Katrin Reimus. Tallinn: Virgela, 1998
 
 
* Oli parajasti seesugune rõhuv [[eha]]hämaruse tund, kus enne kott[[pimedus]]e kättejõudmist [[silm]]ad seletavad halvasti ja lasevad end petta. Ühele küljele vajunud [[veoauto]] lösutas väikesel kõrvalteel, külmas ja niiskes vatthallis [[vaikus]]es viirastusena näiva hurtsiku juures. [[Hämarus]] muutis sopaseks taeva, valgus räpaselt laiali auklikul, veeloikudega kaetud teel, mida piiras looklev varbaed, mille vahelt paistis sasitud [[hekk]] nagu kammipiide külge jäänud hallid juuksed. Varbaia taga lohistas suur, ebamäärast tõugu puhmaskarvaline [[koer]] oma ketti [[üksildus]]es kaikuva kõlinaga. Koera pikk karv oli kleepunud [[pori]]ga — sellesama sitke poriga, millesse oli vajunud lapse [[king]], jalgratta kummita ratas, [[ämber]], [[ööpott]] ja veel mingid ebamäärased esemed... Taamal aga hurtsik, otsekui mingi suur vana ja määrdunud, lauaselgadest kokkuklopsitud [[kast]]. Ei paistnud aga vähimatki valgust aknast, mille klaasid selles purunenud maailmas olid imelikul kombel terved.
:Ammugi oleks olnud juba aeg süüdata tagatuled [[veoauto]]l, mis oli kokku sulamas ööpimedusega, ent iste juhikabiinis oli tühi. Ainsana andis siin praegu elumärki videvikuvärvi suitsujuga, mis tõusis hurtsiku roostest söödud plekk-katusest välja ulatuvast [[korsten|korstnast]]. (lk 7, romaani algus)
* Martine kasvas suuremaks, kuid ei suutnud anda endale aru sellest miks räpased [[voodilina]]d, tatitilgad, rotid ja [[väljaheited]] teda oksendama ajasid. Tema pikad retked metsa seletusidki sellega, et Martine tundis end hurtsikus perekonna keskel alati halvasti — ja seda juba tol ajal, kui olukord polnud veel kõige halvem, kus lapsi oli alles vähem ja Pierre Peigner tuli igal õhtul koju, tõi ämbritäie vett, seadis üles [[rotilõks]]ud... Aga juba tol ajal oskas Martine öelda: "See [[hais]]eb!" Ja see tundus Mariele ja Pierre'ile nii naljakana ja lõbusana, et nad sundisid tüdrukukest kordama: "See haiseb!" (lk 22)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
 
==Vanasõnad==