Haldjas: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
6. rida:
* Ainult [[küünal|küünlad]] ja [[seep]] olid Saksa päritolu. Neil oli omavahel mingi viirastuslik, küütlev sarnasus. [[Inglased]] seda ei teadnud, kuid küünlad ja seep olid tehtud [[juudid|juutide]] ja [[mustlased|mustlaste]], haldjate ja [[kommunist]]ide ning muude Saksa riigi [[vaenlane|vaenlaste]] rasvast.
** [[Kurt Vonnegut]], "[[Tapamaja, korpus viis]]", 5. peatükk. Tõlkinud [[Valda Raud]].
* Haldjate jõud peitus teiste veenmises, et need on nõrgad.
* [[Kõrts]] oli rüüstatud. Haldjad olid teinud selle paljaks kõigest söödavast ning viimse kui [[tünn]]i välja veeretanud, kuigi mõned metsistunud juustukerad olid päris kõvasti vastu hakanud. (lk 227)
** [[Terry Pratchett]] "[[Härrasrahvas (Pratchett)|Härrasrahvas]]". Tõlkinud Allan Eichenbaum. Tallinn: Varrak, 2003
* Meie [[keel]] on väga eriline. Inimesed kuulevad seda ja ütlevad, et see kõlab nagu haldjakeel. Ma usungi, et [[eesti keel|meie keel]] on haldjate keel. Vaata kasvõi meie [[mets]]i ja vanu usundeid. Meie vereliin on väga vana. Ma olen selle üle uhke.
** [[Kerli Kõiv]] intervjuus elu24.ee-le
* Hõbe sisaldab maagilist väge; hõbekuul peletab vanapagana põgenema või [[surm]]ab koguni, tapab näki, kodukäija, tondi, tulihänna, ülepea kõiksuguseid vaimusid. On mingisugune haldjas aga inimesele saatnud haiguse või vea, lepitatakse teda sellega, et talle hõbevalget ohverdatakse, kas [[raha]] või mõni hõbeasi antakse või hõbevalget kaabitakse.
** [[Matthias Johann Eisen]], "Eesti vana usk", 10. peatükk "Kivid ja metallid"
* Ketten ei teadnud siiani, et [[suremine]] on nii rahulik; üks osa temast oli enne muid surnud ja ta hajus teele nagu pikk [[palverändaja]]te voor: sellal kui [[luu]]d alles [[voodi]]s lebasid ja voodi veel olemas oli ning naine tema kohale kummardus ja tema ise pelgast [[uudishimu]]st, vahelduse mõttes, naise hoolelise näo muutusi jälgis, oli kõik, mida ta armastas, juba kaugel temast ees. Isand von Ketten ja ta kuuvõimuga haldjas olid temast lahkunud ja tasakesi eemaldunud: ta nägi neid veel, teadis, et jõuab neile hiljem mõne pika hüppega järele, ainult ei teadnud, kas ta on juba nende juures või alles siin. Kõik oli heldes hiigelpeos, mis oli pehme kui [[häll]] ja samal ajal kõike vaagis, ilma [[otsus]]ele suurt kaalu andmata. See võis Jumal olla. Ta oli selles kindel, aga see [[teadmine]] ei erutanud teda; ta ootas ja ei vastanud tema kohale kummarduvale [[naeratus]]ele ega õrnadele sõnadele.
** [[Robert Musil]], "Portugallanna", rmt: "Kolm naist", tõlkinud [[Peeter Tulviste]]; [[Loomingu Raamatukogu]] 12-13/1972, lk 41
* "Noh, haldjad on ju rahul, eks ole?" ütles Ron. "Sa kuulsid, mida Winky mängu ajal ütles... "Majahaldjatel pole ette nähtud lõbutseda" ... talle meeldibki, kui teda kamandatakse..."
:"Just s i n u s u g u s e d inimesed, Ron," alustas Hermione tuliselt, "loovadki mädasid ja ebaõiglasi süsteeme, sest nad on liiga laisad, et -" (lk 108)
* [[J. K. Rowling]], "Harry Potter ja Tulepeeker", tlk Krista ja Kaisa Kaer, 2006
* Haldjad (nagu kõik teavad) jäävad [[kirik]]u mõjupiirkonnast välja, neile pole [[Jeesus]] Kristus end ilmutanud ega kavatsegi seda teha ning mis haldjatest [[viimne kohtupäev|viimsel kohtupäeval]] saab, seda ei tea keegi.
54. rida ⟶ 61. rida:
</poem>
* [[Konstantin Balmont]], "Kuupaiste" (tlk [[Kalju Kangur]], kogumik "Nii upuvad ööuttu laevad", lk 47)
|