Redaktsioon: 16. aprill 2021, kell 23:20 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 5. oktoober 2021, kell 19:42 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 52 031 muudatust →‎Proosa Uuem muudatus →
5. rida: * XXII. Peab järele mõtlema etteantud eesmärgi ja iga iseenesestmõistetavuse üle, millest tulenevad meie arvamused. Sest muidu on kõik täis otsustamatust ja rahutust. ** [[Epikuros]], "Peamised arvamused" ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781) * [[Armastus]] on tõesti liiga rahutu [[kirg]], et leppida ilma vähemagi vastutasuta selle poolt, keda me armastame. Ja tunda tungi armastamiseks, kuid end armastamast tagasi hoida on niisama võimatu, kui omada [[silm]]i ja mitte näha. ** [[Henry Fielding]], "[[Tom Jones]]" 11. raamat, 7. peatükk * [[Tekst]]i uitlev otsing, kirjutaja vaikne ärevus, lugeja harjumatus oodata [[ootus\|ootamise]] pärast on mõjurid, mis muudavad "Hingede öö" retseptsiooniloo siksakiliseks. Loodetavasti on "Hingede öö" olemuslik valmimatus veel tabatav tänasegi lugeja jaoks. Ehk ei tõtta ta kohe kiitma klassiku klassikalist meistritööd, vaid veendub, et eelkõige probleemina on "Hingede öö" eesti kirjanduse üks tegusamaid [[romaan]]e. ** [[Jaan Undusk]], "Millegipärast". Järelsõna [[Karl Ristikivi]] "[[Hingede öö]]" 1991. aasta väljaandele. * [[Venelased]] on kummaline segu [[tugevus]]est ja [[nõrkus]]est. Nende intellektis on [[kirg]], ütleme, et neil on kirglik intellekt. Nende emotsionaalne seis on hajevil ja rahutu, kuid selle taga on miski väga peen ja psüühiline, ehkki nende [[hing]] ei ole kuigi terve. 18. rida ⟶ 21. rida: * Ent ühel päeval sai tondinahkade vaikne elu häiritud. Neid uusi põlvkondi oli ju küll ja küll peale kasvanud, nüüd aga ei tahtnud üks nooruk kuidagi teiste kombel taltuda. Ta sagis lamavate tondinahkade vahel, lõi vilju katki, vaatas, mismoodi need seest välja näevad, murdis oksi, torkas neid maa sisse, tegi palmilehtedest lehvikuid, suges narmasjuurtega oma kõrvataguseid ja tüütas tillukesi siniseid ämblikke. Ta tüütas oma ringirabelemisega nii pisikesed putukad kui ka suured tondinahad päriselt ära. Nii mõnigi pahane tondinahk pidi ennast istukile ajama, et seda rahutut hinge kurja sõna abil lamama sundida. (lk 7-8) ** [[Aimée Beekman]], "Tondinahad", 1977 * — Täna oleme ise perenaised, teatas Õie Kulla nööpe sulgedes, — kingsepa-ema ei tulegi! :— Mis sellest, ütles väike Kulla muretult. :— Küll mina sind aitan. :— Küll me siis ikka hakkama saame, arvas Õiegi, — ja poisid paneme ka tööle, mis nad muidu ümber jooksevad. :— Kas nad aga sinu sõna kuulevad, kahtles Kulla. :Peavad kuulma, ütles Õie julgelt, kuid südames kahtles ta isegi, sest Ants ja Ott olid väga rahutu rahvas. — Nagu [[elavhõbe]], ütles isa. (lk 21) * [[Alide Dahlberg]], "Arutalu lapsed", 1944 ==Luule==

Rahutus: erinevus redaktsioonide vahel