Diane Ackerman: erinevus redaktsioonide vahel

 

 

* [[Meeled]] ei püüa elust ainult söakalt või teraselt selgust otsi­des aru saada, vaid rebivad [[tegelikkus]]e tuikavateks tükkideks ja panevad neist kokku tähendusrikka [[muster|mustri]]. Nad võtavad [[võimalikkus]]e proove. Nad peatavad rahvahulgale [[hetk]]e. Nad kauplevad ja otsustavad mõistliku versiooni kasuks ning sõlmivad osavalt väikesi [[tehing]]uid. Sädelev, pulbitsev [[elu]] uhkab kõigest üle. Meeled söödavad [[aju]]le infokilde otsekui tillukesi mosaiigitükikesi. Kui "tükke" koguneb piisaval hulgal, ütleb aju: "[[Lehm]]. Ma näen lehma." (lk 15)

* Olla surelik ja tulvil aistinguid tähendab meile ühtaegu [[paanika]]t ja [[privileeg]]i. Me elame oma meelte lõa otsas. Olgugi et nad meid arendavad, nad ka piiravad ja kitsendavad meid — aga kui ilusasti. [[Armastus]]ki on ilus ike. (lk 16)

* Enamik inimesi arvab, et [[vaim]] asub [[pea]]s, kuid viimased füsioloogiaalased [[avastus]]ed viitavad sellele, et vaim ei elutse tegelikult ajus, vaid rändab hormooni- ja ensüümikaravanidega kogu [[keha]]s ringi ning otsib tarmukalt mõtet neist keerukaist ja imelistest nähtustest, mida me liigitame kompimiseks, maitsmiseks, haistmiseks, kuulmiseks ja nägemiseks. (lk 17)

* Mis puutub sellesse, miks meid erutavad lillelõhnad, siis [[lill]]edel on jõuline ja energiline suguelu: lille lõhn kuulutab kogu maailmale, et [[taim]] on viljakas, saadaval ja ihaldusväärne, selle suguorganid nõretavad [[nektar]]ist. Selle lõhn meenutab meile jäänuklikult [[viljakus]]t, tarmu, [[elujõud]]u, [[noorus]]e kogu [[optimism]]i, lootusrikkust ja kirglikku õitsengut. Me hingame selle vänget lõhna sisse, ja olgu meie [[vanus]] mil­line tahes, tunneme end [[iha]]st lõõskavas maailmas noorena ja naitumisealisena. (lk 29-30)

* Üks [[kirjanik]]e, iseäranis [[luuletaja]]te tõelisi [[proovikivi|proovikive]] on see, kui hästi nad kirjutavad lõhnadest. Kui nad ei suuda kirjeldada [[pühadus]]e lõhna [[kirikus]], kas võib siis neile usaldada [[süda]]me [[agul]]ite kirjeldamist? (lk 35)