Mürk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
50. rida:
* ... [[lehetäi]]sid tuleb hävitada just [[juuni]]kuus. Selleks on olemas igasugused pulbrid, preparaadid, tinktuurid, ekstraktid, keeduvedelikud ja [[suits]]utegemise moodused, rotikihvt, [[tubakas]], tökat ja muud mürgid, mida [[aednik]] katsetab üksteise järel, niipea kui märkab, et tema [[roos]]ipõõsastel paljunevad ohtlikul viisil [[roheline|rohelised]] rammusad lehetäid. Kui te kasutate neid vahendeid tõelise ettevaatlikkusega ja vajalikul hulgal, siis märkate, et teie roosid ei jää iialgi lehetäide hävitamise käigus kahjustamata, kas või sel kombel, et te kuidagi põletate [[leht|lehe]] või [[pung]]a; mis puutub lehetäidesse, siis tunnevad nad end hävitamise kestel ülimõnusasti, kattes roosioksi otsekui tihe pärlikiht. Seejärel tuleb teil nad valjude vastikushüüatuste saatel igal oksakesel eraldi lömaks pigistada. Nii siis hävitataksegi lehetäisid; kuid aedniku juures on veel kaua pärast seda tunda tubakavingu ja tökatihõngu.
** [[Karel Čapek]], "Aedniku aasta". Tõlkinud [[Lembit Remmelgas]]. Tallinn: Ajalehtede-Ajakirjade Kirjastus, 1964, [[Loomingu Raamatukogu]] nr 40/41, lk 64
64. rida ⟶ 63. rida:
:Olen leidnud, et palju sellest halvast, mis maailmas sünnib, tuleb inimeste [[rumalus]]est. Aga mõnikord võib ka juhtuda, et rumalus on [[õnnistus]]eks. Enamik inimesi ei näi teadvat, kui kergesti kättesaadavad on mürgid, ka kõige kangemad ja salakavalamad, nii et nende hankimiseks pole vaja ei [[kurat|kuradi]] ega [[nõid]]ade abi. Ei ole nende eest vaja maksta kallist [[hind]]a. Pealtnäha kõige süütumais [[taim]]edes, mis oma [[õis|õitega]] meie silma rõõmustavad, on küllalt mürki, et kustutada elu terves [[linn]]as. Oma mürgi oleks Dandolini igal ajal võinud ise valmis keeta. Oleander ja [[käoking]], mis kasvasid ta aias, surmaputk ja koerapöörirohi, mida võis korjata [[umbrohi|umbrohu]] hulgas. Et neist valmistada surmavat tinktuuri, poleks vaja olnud isegi seda lihtsat [[laboratoorium]]i, mille ta mu käsutusse oli andnud. Seda oleks võinud teha ka kõige vaesema mehe [[köök|köögis]].
* [[Karl Ristikivi]], "Nõiduse õpilane". Lund: Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1967, lk 137-138
71. rida ⟶ 69. rida:
:[Rehepapp:] "See idamaa maiusroog oli [[seep]]. Sellega saksad pesevad end, see ei sünni ülepea süüa! Puhas mürk."
* [[Andrus Kivirähk]], "Rehepapp". Varrak 2000, lk 4
* Me naudime taime sõjamasinat. Nagu Amazonase [[vihmamets]]as peagi selgeks saab, pole taimed mingid nannipunnid. Kuna [[puu]]d ei saa liikuda, ei kurameerida või end kaitsta, on nad [[ellujäämine|ellujäämise]] nimel leidlikuks ja agressiivseks muutunud. Mõnel tekivad otse koore alla [[strühniin]]i või muu mürkaine kihid; mõned on [[lihasööja]]d; mõned on leiutanud keerukate sulgjate tolmuharjadega õied, et riivata [[õietolm]]uga igat [[putukas|putukat]], [[lind]]u või nahkhiirt, keda neil on õnnestunud oma sireenilõhnade ja -värvidega ligi meelitada. (lk 76)
* On üsna tavaline, et ma veedan pool tundi, valides pööriskipslilleoksa või roosat [[lupiin]]i, stsillakujulise [[karukell]]a vart (mis nõretab [[mahl]]ast - see tähendab peaaegu alati mürki), oranžikaspunast roosi nimega "Bing Crosby", punase-valgekirju [[murtudsüda]]me vart, erkkollast neiusilma, suurt fuksia[[daalia]]t, punase-valgekirjut kirikakrakujulist kääbusdaaliat ja uhkete tähnidega punakollast Pavonia tigridia't, mis näeb välja nagu [[päevaliilia]]ga abiellunud ja fiestale läinud [[iiris]] (nimi tähendab "tiigrinäolist paabulindu”, mis on üsna tore, aga mina olen seda alati hoopis "Mehhiko kübaratantsuks" nimetanud). (lk 110)
* Mitte et [[kõigesööja]] elu lihtne oleks. [[Koaala]] ei pea muretsema, kas tema järgmine suutäis on mürgine. Tegelikult on [[eukalüpt]] väga mürgine, aga koaalal on keerukas ja kaitsev [[soolestik]], nii et tema lihtsalt sööb eukalüpti, just nii, nagu seda sõid tema vanemad. Lehmad söövad hirmu tundmata [[rohi|rohtu]] ja [[teravili|teravilja]]. Kuid kõigesööjad on murelikud. Nad peavad pidevalt uusi roogasid maitsma, et näha, kas need on suupärased ja toitvad, riskides end kogemata mürgitada. Nad peavad õnne katsuma uute maitsetega ning seejuures hakkab neile tihti mekkima midagi niisugust, mis, ehkki toitev, ei peaks neile loomupäraselt meeldima: [[tšillipipar]] (mille tõi Euroopasse [[Kolumbus]]), [[tubakas]], [[alkohol]], [[kohv]], [[artišokk|artišokid]] või näiteks [[sinep]]. (lk 158)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
== Vaata ka ==
| |||