Toit: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
40. rida:
* Süües isa suu auras. Ta mäluvad lõuapärad olid niisama täitmatud kui ta käed. Tütar seisis püsti, et isa [[taldrik]]ut kiiremini täita; tütre taldrik jäi tühjaks. Ükskord, kartis ta, pärib isa, miks mina ei söö. Isa sõnad olid tütrele veel hirmsamad kui teod. Isa sõnu mõistis tütar alles sellest ajast alates, mil ta täiskasvanuks sai, isa toimingud mõjutasid teda tema elu esimestest hetkedest peale. Isa, ma juba sõin, vastaks ta. Söö aga. Ent isa ei küsinud seda temalt oma [[abielu]] pikkade aastate jooksul mitte kordagi. Mälumise ajal ta mälus. Tema pilk püsis taldrikul, ainiti ja joobunult. Toidumäe kahanedes kustus silmade sära. Mehe mälumislihased panid pahaks, et neile anti liiga vähe tööd; nad ähvardasid peagi röökima pista. Häda taldrikule, kui see tühjaks sai! [[Nuga]] lõikunuks ta puruks, [[kahvel]] puurinuks läbi, [[lusikas]] löönuks katki ja röögatus paisanuks kildudeks. Aga selle tarvis seisis samas kõrval tütar. Tema jälgis teraselt muutusi isa ilmes. Niipea kui kulmude vahele ilmus esimene märk püstjast vaost, tõstis tütar juurde, ükskõik kui palju veel taldriku peal oli. Sest vastavalt isa meeleolule ilmus vagu iga kord ise kiirusega. Selle oli tütar selgeks saanud; alguses, pärast ema surma, talitas ta nagu emagi ja tõstis juurde taldriku seisu järgi. Sellega ta aga tulemusteni ei jõudnud, tütrelt nõuti enamat. Varsti sai tütrel asi selgeks ja ta luges isa tahtmisi näoilmest.
** [[Elias Canetti]] "Maailm peas", tlk Toivo Tasa (1983, lk 7)
 
 
* Pean märkima, et ma sõin lõunaks ja nautisin väga järgmisi asju: anšoovisepasta kuumal, [[või]]ga kaetud röstitud [[leib|leival]], sinna juurde [[uba|ube]] tomatikastmes ja harilikke aedube koos tükeldatud [[seller]]i, [[tomat]]ite, [[sidrun]]imahla ja [[oliiv]]iõliga. (Tõeliselt hea oliiviõli on väga oluline, maheda maitsega, tõin selle tagavara [[London]]ist kaasa.) Roheline [[pipar]] oleks olnud hea lisand toidule, aga külakaupluses (mis asub kahe miili pikkuse mõnusa jalutuskäigu kaugusel) seda ei olnud. (Keegi ei too midagi kaugesse Shruff Endi, seepärast hangin kõik, ka [[piim]]a, külast.) Sõin ka banaane koore ja tuhksuhkruga. (Banaanid tuleb tükeldada, mitte kunagi pudruks teha, ja koor peab olema vedel.) Siis närisin veel kõvu küpsiseid Uus-Meremaa või ja Wensleydale'i [[juust]]uga. Muidugi ei söö ma kunagi välismaa juustu. Meie juustud on maailma parimad. Selle pidusöömingu juurde jõin ära suurema osa muskaat[[vein]]ipudelist, mille tõin oma tagasihoidlikust "keldrist". Ma sõin ja jõin aeglaselt nagu peabki (küpseta kiiresti, söö aeglaselt) ja mu tähelepanu ei juhtinud kõrvale (jumal tänatud!) ei vestlus ega [[lugemine]]. [[Söömine]] on nii meeldiv toiming, et selle juures tuleks isegi [[mõtlemine|mõtlemist]] tagasi hoida. Muidugi ka lugemine ja mõtlemine on tähtis, aga heldeke, ka toitumine on tähtis! Kui õnnelikud me oleme, et oleme toitu tarbivad [[loom]]ad. Iga toidukord peab olema suur lõbu ja [[inimene]] peab õnnistama iga [[päev]]a, mis toob endaga kaasa hea [[seedimine|seedimise]] ja väärtusliku võime [[nälg]]a tunda. (lk 13)
45. rida ⟶ 46. rida:
* On ka veel olemas [[illusioon]], et keeruliste toitude valmistamine on "loomingulisem" kui lihtsate. Ma pole muidugi mingi barbar (lubage see mul kohe selgeks teha). Prantsuse külatoit, nagu seda ikka veel sellel õnnistatud maal leida võib, on väga hea; aga selle headuse aluseks on [[traditsioon]] ja [[intuitsioon]], mida ei saa järele ahvida. Pretensioonikas inglise majaperenaine peab keerulisust ja rituaali [[voorus]]eks, kuid vähe sellest - ta kasutab sageli oma eksiteele viivat [[kunst]]i nende heaks, kes tegelikult ei naudi üldse toitu, kuigi nad ühelgi juhul ei tunnistaks seda. (lk 15)
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu (1996)
 
 
* Vähem süüa ja osta poole rohkem toitu kui vaja – ja siis on inimesel [[külmkapp]] nii täis, et ta ei leia soovitud asja üles. Kui ta lõpuks kappi puhastab, leiab ta asju, mis on seal seisnud kolm kuud, ja viskab need minema. Toidu raiskamine Ameerikas on kohutav.
* Toidu raiskamine on mu meelest ebamoraalne. Saan aru, et see on mu isiklik tunne, aga see tunne on valus. Siitkaudu jõuame tagasi [[populism]]i juurde. Millal kaotasime [[vabadus]]e, millal raiskasime ära toidu ja [[loodus]]e, seda mõistame alles siis, kui need on läinud.
** [[Rein Taagepera]], intervjuu: [[Vilja Kiisler]], [https://epl.delfi.ee/lp/rein-taagepera-igatseb-endiselt-kuulen-end-tosin-korda-paevas-utlemas-mare-millal-sa-tagasi-tuled?id=91102123 "Rein Taagepera igatseb endiselt. "Kuulen end tosin korda päevas ütlemas: Mare, millal sa tagasi tuled?""] EPL, 25.09.2020
 
 
* Toidu [[tervis]]likkus on järjest olulisem teema. On ju [[vanasõna]]gi, et ütle mulle, mida sa sööd, ja ma ütlen, kes sa oled. Toit on ka [[vaktsiin]] ja [[ravim]]. Meie [[organism]] peab olema kaitstud hea tervisliku ning [[vitamiin]]irikka toiduga, mis on meie piirkonnale omane. Mille [[DNA]] on siin loodud, vastab meie [[kliima]]le, see kaitsebki meie [[immuunsus]]t.
** [[Dimitri Demjanov]] (Vesta Reest [http://www.pealinn.ee/tagid/koik/dimitri-demjanov-korralik-toit-ongi-vaktsiin-ja-ravim-n253396 Dimitri Demjanov: Korralik toit ongi vaktsiin ja ravim] Pealinn, 3. mai 2020)
 
 
* Inimese toit on koduloomad. Hirve toit on hein. Sajajalgsele maitsevad rohujuured. Öökullid-varesed himustavad hiiri. Kes nendest teab õiget maitset?
** [[Zhuangzi]] II peatükk (4.-3. sajand eKr), [[Jaan Kaplinski]] tõlge, Ex oriente. Eesti A ja O, Loomingu Raamatukogu, nr 16/17, 1989
 
 
* Yossarian reageeris pikantsele vürtsilamba lõhnale näljaselt juba ambulantsiautos, kui see hüples muhklikul teel, mis lebas nagu katkine traks haigla ja eskadrilli vahel. Lõunaks oli shish-kebab, suured ja maitsvad varda otsa aetud lihatükid, mis särisesid süte kohal nagu saatan ise, olles seitsekümmend kaks tundi marineerunud salajases segus, mille Milo oli Levandis varastanud ühelt petisest kaupmehelt; seda serveeriti koos iraani [[riis]]i ja parmesanikattega [[spargel|sparglivartega]], [[magustoit|magustoiduks]] olid flambeeritud [[kirsid]] [[jäätis]]ega ja seejärel aurav värske [[kohv]] benediktiini ja [[brändi]]ga.
** [[Joseph Heller]], "Nõks-22", tlk [[Tiina Randus]], 2020, lk 27
 
 
* [[Toit|Toiduga]] ei mängita, seda kordas nii ema kui isa, seda olen ka oma lastele õpetanud. Toiduraiskamine teeb meele kurvaks.
* Kuidagi toitu naeruvääristada, [[tort]]i naeruvääristada, minu meelest see on imelik.
** [[Jüri Ratas]], [https://poliitika.postimees.ee/7097316/ratas-torti-naeruvaaristada-on-imelik "Ratas: torti naeruvääristada on imelik"] Postimees, 29. oktoober 2020
 
 
* Kui mingi [[sündmus]] peab emotsionaalses, sümboolses või müstilises plaanis midagi tähendama, on toit käepärast, et seda pühitseda ja kinnitada. Kõik [[kultuur]]id pruugivad toitu kui heakskiidu või mälestamise väljendust ja mõnele toidule omistatakse koguni üleloomulikke omadusi, teisi süüakse sümboolselt, kolmandaid rituaalselt, kusjuures ebaõnn tabab puupäid või [[skeptik]]uid, kes unustavad [[retsept]]i või ajavad kombetalituste järjekorra segi. (lk 151)
* Ühel või teisel ajal on kõiki fallosekujulisi toite, nagu [[porgand]]id, [[porrulauk|porrulaugud]], [[kurgid]], marineeritud kurgid, [[meripura]]d (mis leotatult paisuvad), [[angerjad]], [[banaan]]id ja [[spargel]], hinnatud kui afrodisiakume, nagu ka [[Auster|austreid]] ja [[viigimari|viigimarju]], kuna need meenutasid inimestele naise [[genitaal]]e; [[kaaviar]]i, kuna need on emakala munad; ninasarvikusarve, hüäänisilmi, jõehobukoonu, alligaatorisaba, kaameliküüru, luigegenitaale, tuviajusid ja hanekeeli põhimõttel, et millelgi nii haruldasel ja eksootilisel peab olema [[võluvägi]]; kuivatatud [[ploom]]e (mida pakuti volilt Elizabethi-aegsetes bordellides); [[virsik]]uid (nende sarnasuse tõttu tuharatega); [[tomat]]eid, mida nimetati "armuõunteks" ja peeti [[Eeva]] [[kiusatus]]eks [[Eedeni aed|Eedeni aias]]; [[sibul]]aid ja [[kartul]]eid, mis meenutavad munandeid, nagu ka "preeriaaustreid", keedetud pullimune; ja [[alraun]]ijuurt, mis näeb välja nagu mehe reied ja [[suguti]]. (lk 155)
* Mitte et [[kõigesööja]] elu lihtne oleks. [[Koaala]] ei pea muretsema, kas tema järgmine suutäis on mürgine. Tegelikult on [[eukalüpt]] väga mürgine, aga koaalal on keerukas ja kaitsev [[soolestik]], nii et tema lihtsalt sööb eukalüpti, just nii, nagu seda sõid tema vanemad. Lehmad söövad hirmu tundmata [[rohi|rohtu]] ja [[teravili|teravilja]]. Kuid kõigesööjad on murelikud. Nad peavad pidevalt uusi roogasid maitsma, et näha, kas need on suupärased ja toitvad, riskides end kogemata mürgitada. Nad peavad õnne katsuma uute maitsetega ning seejuures hakkab neile tihti mekkima midagi niisugust, mis, ehkki toitev, ei peaks neile loomupäraselt meeldima: [[tšillipipar]] (mille tõi Euroopasse [[Kolumbus]]), [[tubakas]], [[alkohol]], [[kohv]], [[artišokk|artišokid]] või näiteks [[sinep]]. (lk 158)
* Lõhnal ja [[maitse]]l on ühine tuulutusšaht otsekui [[kõrghoone]] asukatel, kes teavad, millisel õhtul [[naaber|naabrid]] karrirooga, [[lasanje]]t või Cajuni toite söövad. (lk 167)
* Olen kokku puutunud mitut usku välitööteadlastega, kes on söönud kohalikke toite nagu [[rohutirts]]ud, [[kaan]]id või kookospiimas hautatud nahkhiired, osalt [[viisakus]]e pärast, osalt [[uudishimu]]st,ja minu arvates osalt ka selleks, et Ühendriikidesse naastes oleks, millest rääkida. (lk 196)
** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005
 
==Vanasõnad==