Ühiskond: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
2. rida:
==Proosa==
* Kui vaadelda mõningaid naistele pühendatud teoseid, siis näeme, et kõige sagedamini lähtutakse neis ühiskonna heaolust ja üleüldistest huvidest - tegelikult peab igaüks silmas selle ühiskonna huve, mida ta soovib säilitada ja kindlustada. (Sissejuhatus, lk 30)▼
* Suur meesisik tõuseb massi hulgast esile ja elutingimused kannavad teda; naised asuvad ajaloo ääremail ja elutingimused on igaühele neist takistuseks, mitte aga hüppelauaks. Et maailma palet muuta, peab olema ses maailmas esmalt kindlalt ankrus; kuid ühiskonnas kindlalt juurdunud naised on ühiskonnale alistatud. Alles siis, kui naised hakkavad tundma seda maailma oma koduna, ilmuvad [[Rosa Luxemburg]] ja [[Marie Curie]]. Nad tõestavad hiilgavalt, et mitte naise alaväärtuslikkus pole talle ajaloos tähtsusetut osa määranud, vaid naise tähtsusetu ajalooline osa on tinginud nende alaväärtuslikkuse. (Ajalugu, lk 124)▼
* Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle [[esinduslikkus]]: tema [[ilu]], [[sarm]], [[intelligentsus]] ja [[elegants]] on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema [[auto]]gi. Kui mees on rikas, ehib ta naist [[karusnahk]]ade ja [[kalliskivi]]dega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist [[varandus]]t, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)▼
* Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)▼
* Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla [[matroon]], sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)▼
* [[Indiviid]] soovib stabiilset [[suguelu]] ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust [[elu]] jätkumisele. Ent mitte [[naine|naise]] poole ei pea [[mees]] oma [[ettepanek]]uga pöörduma: loa [[eneseteostus]]eks [[abikaasa]] ja [[isa]]na saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes [[ori|orja]] või [[vasall]]ina kuulub isade ja [[vend]]ade valitsetud [[perekond]]a, on alati ühed isased teistega paari pannud. [[Ürgühiskond|Ürgühiskonnas]] kohtles [[klann]], isa suguselts, naist otsekui [[ese]]t: naine oli omavahel sõlmitud [[tehing]]ute üks [[objekt]]e. (Abielu, lk 283)▼
* Neiu [[valikuvabadus]] on alati olnud piiratud ja [[vallalisus]] - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise [[parasiit|parasiidi]] ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)▼
* ... kahe kaasa lihaliku läbikäimise muutmisega institutsiooniks allutatakse iha ja [[nauding]] ühiskonna huvidele, töölise ja [[kodanik]]una universaalsusse transtsendeeruv mees võib aga enne [[pulm]]i ja ka abielu kõrvalt maitsta juhuslikkegi mõnusid. Igatahes viivad teda [[lunastus]]ele teised rajad; kuna naist määratletakse peamiselt emasena, peab ta otsima ka eneseõigustust üksnes emasena. (Abielu, lk 292)▼
* Humanistlik [[moraal]] nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik [[tähendus]], et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)▼
* Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb [[embrüo]] õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)▼
* Mees vananeb pikkamisi, kuid naine jääb äkitselt oma naiselikkusest ilma; naine on veel noor, kui ta kaotab erootilise külgetõmbejõu ja sigimisvõime, mis ühiskonna ja tema enda silmis olid tema olemasolu õigustuseks ja õnne tagatiseks. Naisel tuleb elada täisea teine pool täiesti ilma tulevikuta. (Küpsest east vanaduseni, lk 390)▼
* Kaotades ühiskonnas funktsiooni, muutub mees täielikult kasutuks; naisel on vähemalt kodune majapidamine; ta on vajalik mehele, kellest talle endale on üksnes meelehärmi. Naised on uhked oma sõltumatuse üle; lõpuks ometi hakkavad nad maailma oma silmadega vaatama; nad annavad endale aru, et neid on kogu elu petetud; arukate ja umbusklikena muutuvad nad sageli nauditavalt küüniliseks. (Küpsest east vanaduseni, lk 412)▼
** [[Simone de Beauvoir]], "[[Teine sugupool]]", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997▼
* Öeldakse, et [[London]] on [[küla]]de kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel [[tasand]]il, [[ignoreerimine|ignoreerides]] kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. [[Buss]]is märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse [[keel]]tes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta [[klassivahe]]t ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne [[elanikkond]] on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi [[kontekst]]i paigutada, tema [[elukutse]]t mõistatada ega tea, kas see isik räägib [[inglise keel|inglise]], [[vene keel|vene]], [[bulgaaria keel|bulgaaria]], [[serbohorvaadi keel|serbohorvaadi]], [[urdu keel|urdu]] või [[puštu keel]]t. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära [[üheksateistkümnes sajand|üheksateistkümnendas sajandis]] ja ka oma meelisvaldkonnas, [[Kaheksateistkümnes sajand|kaheksateistkümnendas]]. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane [[metamorfoos]]. Vaimusilmas laotusid lahti [[sajand]]id, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: [[Inglise kodusõda|kodusõda]], reformiseadus, [[üldine valimisõigus]]. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima. (lk 43-44)▼
** [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017▼
* Kui me ühiskonnana tervikuna mõtleksime sügavamalt selle üle, kes me oleme, kust me tuleme ja kuhu me läheme, saaksime ka paremini aru, mis toimub, ning teaksime seetõttu paremini, mida ühiskonnana teha.
** [[Martin Luiga]], [https://www.err.ee/1124078/martin-luiga-eesti-vabariigi-kaimata-rajad "Eesti Vabariigi käimata rajad"] ERR, 14. august 2020
22. rida ⟶ 42. rida:
** [[Maris Lauri]], [https://www.err.ee/1134750/maris-lauri-vabadusest-ja-vastutusest "Vabadusest ja vastutusest"] ERR, 14.09.2020
▲* Kui vaadelda mõningaid naistele pühendatud teoseid, siis näeme, et kõige sagedamini lähtutakse neis ühiskonna heaolust ja üleüldistest huvidest - tegelikult peab igaüks silmas selle ühiskonna huve, mida ta soovib säilitada ja kindlustada. (Sissejuhatus, lk 30)
▲* Suur meesisik tõuseb massi hulgast esile ja elutingimused kannavad teda; naised asuvad ajaloo ääremail ja elutingimused on igaühele neist takistuseks, mitte aga hüppelauaks. Et maailma palet muuta, peab olema ses maailmas esmalt kindlalt ankrus; kuid ühiskonnas kindlalt juurdunud naised on ühiskonnale alistatud. Alles siis, kui naised hakkavad tundma seda maailma oma koduna, ilmuvad [[Rosa Luxemburg]] ja [[Marie Curie]]. Nad tõestavad hiilgavalt, et mitte naise alaväärtuslikkus pole talle ajaloos tähtsusetut osa määranud, vaid naise tähtsusetu ajalooline osa on tinginud nende alaväärtuslikkuse. (Ajalugu, lk 124)
▲* Kodanlikus ühiskonnas on naise üks rolle [[esinduslikkus]]: tema [[ilu]], [[sarm]], [[intelligentsus]] ja [[elegants]] on mehe edukuse välised märgid nii nagu tema [[auto]]gi. Kui mees on rikas, ehib ta naist [[karusnahk]]ade ja [[kalliskivi]]dega. Vaesem mees kiidab oma naise moraalseid omadusi ja perenaiseoskusi. Ka kõige vaesem mees arvab end omavat mingit maist [[varandus]]t, kui tal on naine, kes teda ümmardab. (Müüdid, lk 164)
▲* Naine on samal ajal keha ja antikeha: ta kehastab nii Loodust kui Ühiskonda. (Müüdid, lk 169)
▲* Kui tüdruk esialgu oma naisekutsumusega lepib, siis mitte seetõttu, et ta on nõuks võtnud võimust loobuda: vastupidi - ta tahab valitseda. Ta ihkab olla [[matroon]], sest matroonide ühiskond näib privilegeeritud; kui aga suhtlus, õpingud, mängud ja lugemisvara ta ema haardest välja rebivad, taipab ta, et maailma isandad ei ole sugugi mitte naised, vaid mehed. (Kujunemine, lk 202)
▲* [[Indiviid]] soovib stabiilset [[suguelu]] ja järelkasvu ning ühiskond nõuab temalt panust [[elu]] jätkumisele. Ent mitte [[naine|naise]] poole ei pea [[mees]] oma [[ettepanek]]uga pöörduma: loa [[eneseteostus]]eks [[abikaasa]] ja [[isa]]na saab ta meeste ühiskonnalt; naist, kes [[ori|orja]] või [[vasall]]ina kuulub isade ja [[vend]]ade valitsetud [[perekond]]a, on alati ühed isased teistega paari pannud. [[Ürgühiskond|Ürgühiskonnas]] kohtles [[klann]], isa suguselts, naist otsekui [[ese]]t: naine oli omavahel sõlmitud [[tehing]]ute üks [[objekt]]e. (Abielu, lk 283)
▲* Neiu [[valikuvabadus]] on alati olnud piiratud ja [[vallalisus]] - välja arvatud erandjuhtudel, mil see on kultuslik - alandab naise [[parasiit|parasiidi]] ja paaria seisusse; abielu on tema ainus elatis ja olemasolu ühiskondlik õigustus. (Abielu, lk 283)
▲* ... kahe kaasa lihaliku läbikäimise muutmisega institutsiooniks allutatakse iha ja [[nauding]] ühiskonna huvidele, töölise ja [[kodanik]]una universaalsusse transtsendeeruv mees võib aga enne [[pulm]]i ja ka abielu kõrvalt maitsta juhuslikkegi mõnusid. Igatahes viivad teda [[lunastus]]ele teised rajad; kuna naist määratletakse peamiselt emasena, peab ta otsima ka eneseõigustust üksnes emasena. (Abielu, lk 292)
▲* Humanistlik [[moraal]] nõuab, et igal inimkogemusel oleks inimlik [[tähendus]], et see kätkeks vabadust; tõeliselt moraalne suguelu eeldab iha ja naudingu vabadust, see aga osutub võimalikuks, tunnistades teise ainulaadsust armastuses ja ihas. Kui seksuaalsuse õigustamiseks ei piisa enam indiviidist, vaid seda peab tegema Jumal või ühiskond, ei ole kahe partneri omavaheline suhe midagi muud kui loomalik. (Abielu, lk 297)
▲* Muuseas tuleb tähele panna, et ühiskond, kes nii innukalt kaitseb [[embrüo]] õigusi, kaotab laste vastu huvi niipea, kui nad on sündinud; avaliku hoolekande nime kandva kurikuulsa institutsiooni ümberkorraldamise asemel kiusatakse taga aborti teinud naisi. (Ema, lk 346)
▲* Mees vananeb pikkamisi, kuid naine jääb äkitselt oma naiselikkusest ilma; naine on veel noor, kui ta kaotab erootilise külgetõmbejõu ja sigimisvõime, mis ühiskonna ja tema enda silmis olid tema olemasolu õigustuseks ja õnne tagatiseks. Naisel tuleb elada täisea teine pool täiesti ilma tulevikuta. (Küpsest east vanaduseni, lk 390)
▲* Kaotades ühiskonnas funktsiooni, muutub mees täielikult kasutuks; naisel on vähemalt kodune majapidamine; ta on vajalik mehele, kellest talle endale on üksnes meelehärmi. Naised on uhked oma sõltumatuse üle; lõpuks ometi hakkavad nad maailma oma silmadega vaatama; nad annavad endale aru, et neid on kogu elu petetud; arukate ja umbusklikena muutuvad nad sageli nauditavalt küüniliseks. (Küpsest east vanaduseni, lk 412)
▲** [[Simone de Beauvoir]], "[[Teine sugupool]]", tlk Anu Tõnnov ja Mare Mauer, 1997
▲* Öeldakse, et [[London]] on [[küla]]de kogum; sugugi mitte - London on tohutu üksus, mille sees inimesed ringi liiguvad, igaüks nende enda eksklusiivsel [[tasand]]il, [[ignoreerimine|ignoreerides]] kõike, mis on tundmatu või ei puutu neisse. [[Buss]]is märkab Henry mõnikord, et seal ei paista leiduvat kuigi palju temasuguseid - elatanud valge mees ülikonna ja lipsuga, vihmamantel käsivarrel - ja et bussis räägitakse [[keel]]tes, millest suurem osa on talle tundmatud. Tema nooruses, viiekümne aasta taguses Britannias, tunnetas ta [[klassivahe]]t ühtaegu nii sotsiaalse nähtusena kui ka olukorrana, millest sa olid teadlik kõikjal enda ümber; siis olid veel olemas konkreetsed eksistentsitasandid, taevas hoidku, jah. Kuid tänapäevane mitmevärviline ja mitmekeelne [[elanikkond]] on hoopis teine asi: sa ei suuda kedagi [[kontekst]]i paigutada, tema [[elukutse]]t mõistatada ega tea, kas see isik räägib [[inglise keel|inglise]], [[vene keel|vene]], [[bulgaaria keel|bulgaaria]], [[serbohorvaadi keel|serbohorvaadi]], [[urdu keel|urdu]] või [[puštu keel]]t. Aeg-ajalt jõllitab Henry bussis oma kaasreisijaid ja on segaduses. Mis on küll toimunud? Tema noorusaja ühiskond oli tuttav territoorium; sa teadsid, kuhu sa selles kuulud ja mismoodi on see ajalooga seotud: ta nägi ka, millest see võrsus. Ta nägi selle algupära [[üheksateistkümnes sajand|üheksateistkümnendas sajandis]] ja ka oma meelisvaldkonnas, [[Kaheksateistkümnes sajand|kaheksateistkümnendas]]. Selle taga ja sellele lisaks oli tema riigi pikaajaline aeglane [[metamorfoos]]. Vaimusilmas laotusid lahti [[sajand]]id, suundudes tänase päeva poole, ja neid märgistavad olulised arengud: [[Inglise kodusõda|kodusõda]], reformiseadus, [[üldine valimisõigus]]. Kuid ükski neist poleks pidanud selleni viima. (lk 43-44)
▲** [[Penelope Lively]], "Kuidas see kõik algas", tlk Kati Karu, 2017
| |||