Egoism: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
1. rida:
 
==Proosa==
* See on tee, mida me kõik käia tahame, kui asume võitlusse oma egoismiga; kannatuste ning märtritee, mille ääres kasvavad [[palm]]id, on meile palju enam meeltmööda kui [[kannatlikkus]]e, õiglase [[sallivus]]e ning [[enesesüüdistus]]e järsk mägirada, kus pole kelleltki [[loorberipärg]]a loota.
** [[George Eliot]], "Veski Flossi jõel". Tõlkinud [[Valda Raud]], Tallinn: Eesti Raamat 1983, lk 262
 
 
* [ja nii oli terve ta [[elu]] näide sellest, et] ilma [[armastus]]eta iseenese vastu on võimatu ka ligimesearmastus, et enesevihkamine on täpselt seesama, mis kõige hullem egoism, ja kutsub lõpuks täpselt sama õudse isoleerituse ja [[meeleheide|meeleheite]] esile.
** [[Hermann Hesse]], "[[Stepihunt]]", tõlkinud [[Mati Sirkel]]
 
 
* Kas [[autobiograafia]] on parim moodus oma egoismi [[patt]]u kahetseda? Kuna ma ei ole [[filosoof]], siis võin ma mõtiskleda maailma üle, toetudes ainult oma [[kogemus]]tele selles maailmas, ja ma tunnen, et lõpuks ometi on [[aeg]] enda üle mõelda. [---] Ma võiksin ennast nüüd tutvustada — esiteks ja eelkõige iseendale, mõtlen ma nüüd. Tuleb välja, et autobiograafia esitab kirjutajale üsna kummalisi nõudeid. Kui need [[sõna]]d mitte eriti kauges [[tulevik]]us ära trükitakse, võivad teised oma pealiskaudsuses tunda, et "pole mingit vajadust tutvustada", nagu rahvakogunemistel öeldakse. Kui kaua kestab sureliku [[kuulsus]]? Kuulsus, mis minul on, ei kesta kaua, aga kestab siiski. (lk 9)
** [[Iris Murdoch]], "Meri, meri", tlk Vilma Jürisalu, 1996
 
 
* Nukusirmi taga ei saa kujuneda egoistlik meeldiv tunnetus "mina kunstis", siin valitseb omakasupüüdmatu "minult nuku kaudu vaatajale". (lk 7)
** [[Dagmar Normet]], "Lo Tui", Tallinn: Eesti Raamat, 1973
 
 
* "[[Haud|Haua]] las kaevavad [[naabrid]]. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
:Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal [[varandus]]t ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. [[Lehm]]. [[Hein]]. [[Küttepuud|Puud]]. [[Vesi]]. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad?
:"[[Peied]] tehke... [[söökla]]s. Surnuaialt... on lähem. [[Viin]]aga... ära ole kitsi."
:"Kas mul [[pidu]]de puhul millestki kahju on olnud?" solvus Vilma. "Ema [[matus]]tel joodi kolm päeva, isa saatsime ära nagu paruni, ega nüüdki halvemini saa..."
:"[[Kirikuõpetaja|Õpetajat]]... ei taha. Las kõneleb Litavnieks... ta tunneb mind."
:Ainult endast, ainult endast kõneleb, enda eest kannab isegi surres rohkem hoolt kui minu eest, kes ma pean edasi elama, pahandas Vilma vaikselt. (lk 19-20)
* [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
 
[[Kategooria:Psühholoogia]]