Matus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
57. rida:
* Inimesel on vist veres nautida matuseid ja matusetavasid. Ja tõepoolest, kus oleks praegu [[arheoloogia]], kui inimloomuses poleks seda joont? (lk 95)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996
 
 
* "[[Haud|Haua]] las kaevavad [[naabrid]]. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
:Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal [[varandus]]t ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. [[Lehm]]. [[Hein]]. [[Küttepuud|Puud]]. [[Vesi]]. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad?
:"[[Peied]] tehke... [[söökla]]s. Surnuaialt... on lähem. [[Viin]]aga... ära ole kitsi."
:"Kas mul [[pidu]]de puhul millestki kahju on olnud?" solvus Vilma. "Ema matustel joodi kolm päeva, isa saatsime ära nagu paruni, ega nüüdki halvemini saa..."
:"[[Kirikuõpetaja|Õpetajat]]... ei taha. Las kõneleb Litavnieks... ta tunneb mind."
:Ainult endast, ainult endast kõneleb, enda eest kannab isegi surres rohkem hoolt kui minu eest, kes ma pean edasi elama, pahandas Vilma vaikselt. (lk 19-20)
* [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
 
==Luule==