Üksindus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
4. rida:
==Proosa==
* Üksindus on mulle nagu teistele kiriku õnnistus. See on minu jaoks armuvalgus. Iial ei sule ma oma ust enda järel teadvustamata, et ilmutan enda suhtes [[halastus]]t.
** [[Peter Høeg]], "[[Preili Smilla lumetaju]]", tlk [[Arvo Alas]], lk 11
35. rida:
* Nad pidasid Jimiga teraapiasessioonide ajal maha pikki [[vestlus]]i üksindusest ja sellest, kui mõttetu kõik on. Edvard ütles: "Seda, kas keegi tõesti tahab endalt elu võtta, on võimatu kindlaks teha." Seejärel lisas ta: "Ma ei usu, et sa tahtsid surra, Jim. Sina ei ole [[enesetapja]]. Ma usun, et sa tahtsid oma ema Vitaga kokku saada. Ma arvan, et sa tahtsid temalt midagi küsida. Palun luba mulle üht asja. Et sa ei tee midagi sellist, kuni me oma öistel retkedel käime. Ma vajan sinusugust kaaslast." (lk 17)
** [[Sara Stridsberg]], "Armastuse gravitatsioon", tlk Maarja Aaloe, 2017
* Vilma vaikis. Seni polnud nad [[suremine|suremisest]] kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et [[elu]] on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale [[hingekell]]a lüüa.
:"[[Haud|Haua]] las kaevavad [[naabrid]]. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
:Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal [[varandus]]t ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. [[Lehm]]. [[Hein]]. [[Küttepuud|Puud]]. [[Vesi]]. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad? (lk 19-20)
* [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
==Draama==
| |||