Tee (jook): erinevus redaktsioonide vahel

* Ta jõi kõrvetavat teed nagu veeldunud [[päike]]st, mis soojendas [[keha|ihu]] ja helgendas ta [[hing]]e hämaraid võlve. Ta jõi teed ja mõtles, mida võiks veel juua, kui poleks teed, seda panatsead, seda avarilma inimeste kahjajooki – ta mõtles, et siis võiks juua teed.

** [[Nikolai Baturin]], "Kuningaonni kuningas". Tallinn: Eesti Raamat 1973, lk 120

 

* [[Katus]]el praksus miski. Siis kostis müdinat.

:Kõndiv tuul, mõtles härra Huu ja jõi veel ühe tassi teed.

* [[Hannu Mäkelä]], "Härra Huu". Tõlkinud [[Piret Saluri]]. Tallinn: Eesti Raamat, 1985, lk 48

 

* Naine jõi teed. Tema silmas tantsis päikesejänku, [[lusikas]]t, millega see hallipäine vanaeit tassi muudkui segas ja segas. [[Nägu]] oli hale ja troostitu.

:Toimus tõeline topeltkokkulangemine, kaks südant kohtusid ega tundnud teineteist ära. (lk 33)

* [[Ljudmila Petruševskaja]], "Uus hing", rmt: "Elas kord naine, kes tahtis tappa oma naabri last", tlk [[Toomas Kall]], 1991, lk 29–34

 

* Aga head tassikest teed ei saa takka kiirustada. Nanny Ogg keksis jalalt jalale, kuni tuli suureks puhuti, väikesed konnad veeämbrist välja õngitseti, vesi keema läks, kuivad lehed tõmbama pandi.

:Üldiselt põlastasid nõiad teelehtede pealt ennustamist. Teelehti ei ole just õnnistatud ainulaadsete teadmistega tulevikust. Tegelikult on nad lihtsalt asi, millel pilk saab puhata, sellal kui vaim töötab. Ükskõik mis muu ajaks asja ära. Veelombi peal hulpiv saast, keedukreemi nahk... mis tahes. Nanny Ogg luges tulevikku õllevahu pealt. See näitas alati ilmeksimatult, et ta saab mõnu tunda värskendavast joogist, mille eest peaaegu kindlasti ei maksa ta ise.

* [[Terry Pratchett]], "Maskeraad". Tõlkinud Triinu Pakk-Allmann. Varrak 2005, lk 28

 

* [Renée:] Teerituaal, see samade liigutuste ja samasuguse maitsmise täpne kordamine, mis avab juurdepääsu lihtsatele, ehedatele ja peentele [[aisting]]utele, annab igaühele võimaluse saada vähese vaevaga maitseülikuks, sest tee on nii rikaste kui vaeste jook ning teerituaal, niisiis, erakordselt väärtuslik, sest toob meie eluabsurdi tükikese harmoonilist [[rahu]]. Jah, [[universum]] kaldub tühjuse poole, kadunud hinged nutavad taga [[ilu]], meid ümbritseb [[mõttetus]]. Joogem siis tassike teed. [[Vaikus]] võtab maad, õuest kostab tuulekohin, sügislehed sahisevad ja lendlevad õhus, [[kass]] magab soojas [[valgus]]es. Ja igas sõõmus õilistub [[aeg]].

** [[Muriel Barbery]], "Siili elegants". Tõlkinud Indrek Koff. Varrak, 2012, lk 78

 

* [[Eestlased|Eestlaste]] kohta ei saa kuidagi öelda, et me seisame hiiglaste õlgadel, vaid täpsem on, et me püsime sõraliste abaluudel. [[Hirm]] [[lehm]]a ees tegi eestlasest [[inimene|inimese]]. Aja jooksul oleme vargsi üle võtnud isegi mõned veiste kombed. Näiteks kõrte närimine on väga eestipärane tegevus. /.../ Kui [[inglased|inglane]] rüüpab teed, siis meie paneme kuivalt.

** [[Valdur Mikita]], "Lindvistika". Välgi metsad, 2015, lk 180–181

 

==Luule==