Daalia: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
4. rida:
 
==Proosa==
 
* "Ma palun ainult ühte sõna, mu kallis Emmeliine! Kas jaa või ei."
:Seepeale sosistas Kunksmoor kiiresti: "Jaa."
:Ja pakane ning tuisk väljas mahenesid soojaks pehmeks sügisõhtuks. Kunksmoori maja ümber lõid õitsema suured tumepunased jorjenid.
* [[Aino Pervik]], "Kunksmoor" (2011), lk 52
 
 
* Üksik [[talu]] kaasiku serval, vaevalt märgatava, kinnikasvanud teeraja ääres on mulle alatiseks meelde jäänud — jorjenite pärast. Jorjeneid oli seal nii palju, et vana [[maja]] jäi nende varju, lausa uppus [[õis|õitesse]]. Ei üllatanud mitte niipalju [[lill]]ede rohkus kui [[ilu]] ja [[hea maitse]], mis siin [[pilk]]u köitis: iga [[taim]]e õige paik, [[värv]]ide valik ja õitsemise järjekord. Kuidas nad muidu nii hästi silma paistsid ja meelde jäid. (lk 10)
* See oli omamoodi haruldane [[kollektsioon]] daaliaid. Kusagil pole ma neid näinud korraga rohkem ega rikkalikumalt õitsemas. Maja räästa alla ulatusid tumedalehelised mustjaspunaste õitega hiigelpõõsad. Nende kõrval heledaverelised, elevandiluuvärvi õied sügavale kummardumas, suured kui kuukettad. (lk 12)
10. rida ⟶ 17. rida:
* Tollel aastal oli jorjenite aed jälle imeilus. Veel hilja, pärast [[öökülm]]a, seisid lilled kahjustamata. Viludel, selgetaevalistel õhtutel kaeti hallaõrnad põõsad riidetükkidega, perenaise [[vatikuub]] kaasa arvatud. Panin tähele mitut uut ja kaunist daaliasorti. Nendest ning teistest jätkus juttu; alati kuulsin jorjenite kasvatamisest midagi uut. Oli rõõmu ja muret, viimast ikka rohkem — juured-[[mugul]]ad ei taha ületalve seista, kord oli [[niiskus]] kallale läinud, kord külm või liigne soe rikkunud. Jõuad sa hing ruumi kütta ja parajaid soojakraade hoida. Aga see kõik kuulus ju jorjenite juurde; ega sellest paha või tüdimuse pärast räägitud. (lk 12-13)
** [[Harri Jõgisalu]], "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
 
 
 
==Luule==