Daalia: erinevus redaktsioonide vahel

Lisatud 301 baiti ,  11 kuu eest
 
==Proosa==
 
* "Ma palun ainult ühte sõna, mu kallis Emmeliine! Kas jaa või ei."
:Seepeale sosistas Kunksmoor kiiresti: "Jaa."
:Ja pakane ning tuisk väljas mahenesid soojaks pehmeks sügisõhtuks. Kunksmoori maja ümber lõid õitsema suured tumepunased jorjenid.
* [[Aino Pervik]], "Kunksmoor" (2011), lk 52
 
 
* Üksik [[talu]] kaasiku serval, vaevalt märgatava, kinnikasvanud teeraja ääres on mulle alatiseks meelde jäänud — jorjenite pärast. Jorjeneid oli seal nii palju, et vana [[maja]] jäi nende varju, lausa uppus [[õis|õitesse]]. Ei üllatanud mitte niipalju [[lill]]ede rohkus kui [[ilu]] ja [[hea maitse]], mis siin [[pilk]]u köitis: iga [[taim]]e õige paik, [[värv]]ide valik ja õitsemise järjekord. Kuidas nad muidu nii hästi silma paistsid ja meelde jäid. (lk 10)
* See oli omamoodi haruldane [[kollektsioon]] daaliaid. Kusagil pole ma neid näinud korraga rohkem ega rikkalikumalt õitsemas. Maja räästa alla ulatusid tumedalehelised mustjaspunaste õitega hiigelpõõsad. Nende kõrval heledaverelised, elevandiluuvärvi õied sügavale kummardumas, suured kui kuukettad. (lk 12)
* Tollel aastal oli jorjenite aed jälle imeilus. Veel hilja, pärast [[öökülm]]a, seisid lilled kahjustamata. Viludel, selgetaevalistel õhtutel kaeti hallaõrnad põõsad riidetükkidega, perenaise [[vatikuub]] kaasa arvatud. Panin tähele mitut uut ja kaunist daaliasorti. Nendest ning teistest jätkus juttu; alati kuulsin jorjenite kasvatamisest midagi uut. Oli rõõmu ja muret, viimast ikka rohkem — juured-[[mugul]]ad ei taha ületalve seista, kord oli [[niiskus]] kallale läinud, kord külm või liigne soe rikkunud. Jõuad sa hing ruumi kütta ja parajaid soojakraade hoida. Aga see kõik kuulus ju jorjenite juurde; ega sellest paha või tüdimuse pärast räägitud. (lk 12-13)
** [[Harri Jõgisalu]], "Jorjenid", lk 10-13, rmt: "Nõiutud allikas", 2. trükk, Tallinn: Eesti Raamat, 1981
 
 
 
==Luule==
21 695

muudatust