Hingerahu: erinevus redaktsioonide vahel

* Iga kord, kui ma Quimetiga pärast esimest Teemandi väljaku korda kokku sain, oli ta esimese asjana kallutanud [[keha]] ja [[pea]] ettepoole ja küsinud, kas ma olen juba Perega lõpparve teinud. Aga tol päeval ta ei küsinud, ja mina ei teadnud, kust otsast alustada ja kuidas öelda, et tegin lõpuks Perele selgeks, et meil ei tule midagi välja. Mul endal [[süda]] valutas, sest Pere oli jäänud minust maha kui [[tuletikk]], mis on kõigepealt süüdatud ja siis ära puhutud. Ja kui ma mõtlesin, et olin Perega riidu läinud, hakkas mul seest valus ja see [[valu]] tähendas, et olin teinud halba. Kindel see, sest kui mulle, kes ma olin seniajani elanud rahuliku südamega, meenus Pere [[nägu]], tundsin sügaval rinnus säärast valu, nagu oleks keset mu varasemat hingerahu avanenud tilluke [[uks]], mille taga on varjul skorpionipesa, ja nüüd pääsesid [[skorpion99idskorpion]]id valla ja sulasid valuga ühte, muutsid selle teravaks ja lasid mu soontesse voolama, nii et mu [[veri]] värvus [[must]]aks. Sest Pere hääl jäi kurku kinni ja [[silm]]ad tõmbusid uduseks ja hakkasid värelema, kui ta ütles, et tema [[elu]] on kokku varisenud. Olin teinud temast mudaklombi, muutnud ta eikellekski. (lk 11)