Valge: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
26. rida:
* [Lisa:] Ükski [[värav]] ei ole nii valge, et [[koer]] selle juures [[jalg]]a ei tõstaks.
** [[Karl Ristikivi]] "Mõrsjalinik" (Lund, Eesti Kirjanike Kooperatiiv 1965, lk 144)
 
 
* Ta [[nimi]] on Blanche. Ma ei tea ühtki [[laul]]u, kus see nimi esineks. Aga kindlasti peab olema mõni — peab olema palju laule, sest see on kõige ilusam nimi. Mis on [[punane]] [[roos]] või [[sinine]] [[kannike]] võrreldes valge [[liilia]]ga!
33. rida ⟶ 34. rida:
* [[Liiklus|Liiklemise]] reeglite seas, härrased, oli siiski üks vana tava, mida kõik austasid: [[voorimees|voorimehel]], kelle rakendi esimesel [[hobune|hobusel]] olid kõik neli jalga valged, oli nii laskumise kui ka tõusu peal õigus sõita otse, vastutulijale teed andmata. Sellest on tulnud vanasõna: kel neli valget jalga all, see läheb igalt poolt läbi.
** [[Frederi Mistral]] "Noorusmälestused", Tallinn: EKSA, 2018, tlk Merike Riives, lk 202
 
 
 
40. rida:
:Selles valevuses, valgesse üleminevas valges, valge [[nüanss]]ides otsisid nad oma sihti. Aga nad ei teadnud, kus selles valevuses tuli heisata [[lipp]] kui [[tõestus]], et nad on pärale jõudnud. Kus asus tegelikult [[poolus]]? Kus oli [[maailma lõpp]] ja kuidas pidid nad selle märgistama ning maailmale näitama, et on selle leidnud? Et nad olid saabunud esimestena, et nad olid seal olnud? Nad olid otsinud valevust, aga ei suutnud seda [[vallutamine|vallutada]], nagu hukkamõistetud ekslesid nad seejärel edasi ühelt sihtmärgilt teisele, valevusest valevusse, pooluselt poolusele. Nagu [[Lendav hollandlane|Lendavad Hollandlased]] kihutasid nad üle avaruste oma [[koerakelk]]udel või vedasid ise [[saan]]e, kannatades ebainimlikke piinu ja vintsutusi. Paljud kaotasid mõistuse või kõngesid [[skorbuut|skorbuudi]], külma või<!--//--> nälja kätte ja paljud otsisidki surma ekspeditsiooni, mis oli määratud ebaõnnestumisele; nad surid [[lahing]]us, valgel avaral väljal, nad heitsid valgesse puhtasse lumme jääneitsi kaissu ja kivistusid tema embuses jääsammasteks." (lk 14-16)
* [[Enel Melberg]], "Üheteistkümnes päev", tlk Anu Saluäär ja Mari Tuulik, 1998
 
 
* Olin pealaest jalatallani valgesse riietatud: [[kleit]] ja tärgeldatud [[alusseelik]], [[kingad]], mis nägid välja nagu kaks lonksu [[piim]]a, [[kõrvarõngad]] kui valgest jahust [[küpsis]]ed, käe ümber kolm [[käevõru|võru]], mis sobisid kõrvarõngastega, ja kuldse teokarbikujulise kinnitusega valge [[käekott]], mille kohta Julieta teadis öelda, et see on kunstnahast. (lk 7, romaani algus)
** [[Mercè Rodoreda]], "Teemandi väljak", tlk Maria Kall, 2014
 
==Luule==