Lahkumine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
7. rida:
==Proosa==
* "Noh, nüüd igatahes peame [[kodu|koju]] minema," teatas [[Kängu]]. "Head aega siis, [[Puhh]]!" Kolm pikka [[hüpe]]t, ja kadunud ta oligi.▼
:Puhh vaatas talle takka järele.▼
* [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", tõlkinud [[Valter Rummel]]; Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 77▼
* "Tulge, d'Artagnan," ütles Porthos. "Jätke oma [[mõõk]] ja tulge koos minuga Pierrefonds'i, Bracieux'sse või Valloni. Veedame koos vanaduspäevad ja tuletame meelde oma seltsimehi."
25. rida ⟶ 21. rida:
* Kui ollakse eluõhtul, tähendab [[surm]] lahkumist; kui elu on alles ees, tähendab lahkumine surma.
** [[Victor Hugo]], "[[Hüljatud]]"
▲* "Noh, nüüd igatahes peame [[kodu|koju]] minema," teatas [[Kängu]]. "Head aega siis, [[Puhh]]!" Kolm pikka [[hüpe]]t, ja kadunud ta oligi.
▲:Puhh vaatas talle takka järele.
▲* [[A. A. Milne]], "[[Karupoeg Puhh]]", tõlkinud [[Valter Rummel]]; Tallinn: Eesti Raamat, 1977, lk 77
* Oleks pidanud minema vanamehe juurde hüvasti jätma, kes teab, kas teist üldse enam näeb, [[arst]]id ju tõtt ei räägi, arutas Vilma, aga jõudu ei olnud, käed-jalad olid kui halvatud, pähe ei tulnud ühtki sõna, mida oleks võinud ütelda, oma elus ei olnud ta midagi niisugust lausunud, liiatigi siis nüüd, kui võõrad inimesed toas. Nii ta jäigi istuma ja vaatas pealt, kuidas mees pandi [[kanderaam]]ile. Alles siis, kui Gusts, silmad kinni, pikali, temast mööda viidi, sirutas Vilma kiiruga käe, et silitada, kuid oli juba liiga hilja, [[pihk]] libises vaid üle mehe kondiste [[põlv]]ede. (lk 21)▼
** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23▼
35. rida ⟶ 41. rida:
▲* Oleks pidanud minema vanamehe juurde hüvasti jätma, kes teab, kas teist üldse enam näeb, [[arst]]id ju tõtt ei räägi, arutas Vilma, aga jõudu ei olnud, käed-jalad olid kui halvatud, pähe ei tulnud ühtki sõna, mida oleks võinud ütelda, oma elus ei olnud ta midagi niisugust lausunud, liiatigi siis nüüd, kui võõrad inimesed toas. Nii ta jäigi istuma ja vaatas pealt, kuidas mees pandi [[kanderaam]]ile. Alles siis, kui Gusts, silmad kinni, pikali, temast mööda viidi, sirutas Vilma kiiruga käe, et silitada, kuid oli juba liiga hilja, [[pihk]] libises vaid üle mehe kondiste [[põlv]]ede. (lk 21)
▲** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
==Luule==
| |||