Anna Haava: erinevus redaktsioonide vahel

 

<poem>

Kandvad kaunid kaugemale,

Toovad teised lähemale —

Ei tule uni- —

Küll ta sõuab,

Õnne jume veel mu palgel —

</poem>

* "Ei tule uni", lk 11

Sinu silm

Minu ilm.

Kurb mu silm,

Kelmust ei kusagil.

 

<poem>

Õhkusid nii armsasti

Ja ka vara päevapalgel

<poem>

Taaralaste targad pojad,

Ehitage rahukojad

Endi keskel ülesse!

Eesti elu edeneb,

Vili kasvab, lokkab rammul;

</poem>

* "Ehitage rahukojad", lk 24

 

<poem>

Sütitab mu südame,

Tungib jumalikul tulel

...

Kahetsen, et kaua oli

Et sa harimata, vaene,

Kuulsin eluhommikul.

 

Väsind olen — väsind,

Sinu mulla põues

Tahaks puhata.

Just nagu peeglis näitavad.

 

Kes südant kartma panevad:

Sa hääd ja paha puhkamata

Saab ilmsiks teistele.

 

Ma kaasaks omale:

Ta tihti rõõmulugu

Lööb ohkel teistele.

 

Ma kaasaks vistist' ka:

Ei tea, kas võingi salli',

Kui kõiki maalib ta?...

...

Ma kaasaks omale:

Vist ikka õigust andma

Pean mina temale.

 

Ma kaasaks omale:

Tal raske jutlustada,

Kui talvel köhime.

...

Ma kaasaks sugugi!

Mispärast? — ei ma seda

<poem>

Üks kiitis mu säravaid silmi,

Ja kolmas mu kullaseid juukseid,

Ja mõni mu rõõmulist meelt.

 

<poem>

Kõige hoolsam küla sees;

Tal on vene uhi-uus,

 

<poem>

Raske, kare hingele;

Sulatab ta südame.

 

Lee ääres ma seisin ja valvasin tuld

Ja vaatasin tulesse,

Ja paistis mu palgele.

 

Mul oli, kui oleksin kuulnud su häält

Ja vastu sinule läind;

Ei seda ma sugugi näind.

 

Läks mööda, taht' anda mull' suud;

Ma kohkusin mõttest, ta põgenes siis —

</poem>

* "Lee ääres", lk 43

 

<poem>

Et võiks tuppa tulla tuul:

Tuhat tervist sulle saadan

Ei seda või kirjelda' kellegi huul...

Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb,

</poem>

* "Küll oli ilus mu õieke", lk 45

Kõik see oleks asjata.

 

Seda {{Sõrendus|pead}} sa ilmutama,

Hoolimata enesest.

 

<poem>

Meie armas emakeel...

Kulla härrad, prouad, preilid,

 

Imelikud eesti saksad,

 

Ärge harrastage nii!...

Avaramaks ometi!

 

 

<poem>

Oli kallis sinule,

Oli sinu lapsepõlve

Soojendaja päikene.

...

Tähe sära, päikse hiilgus

Kallist kalmu ehtigu.

 

<poem>

Siin kuulen kaunist laulu, mängu,

Näen rahvast uhkeis riietes —

 

<poem>

On imeilus aas.

Küll õitsvad sääl kevadel lilled —

 

Nii vaikselt salaja —

Ta sügav otsata.

 

Et süda sulab sul,

Ja nagu teisest maailmast

Sääl lehvib hommikutuul.

 

Kui igatsus sul suur —

See jõgi on liiga sügav

 

<poem>

Kõik laulikud on juba sääl,

Nad haljaspuude oksadel

Ja lugemata lehed puul,

Kõik mets — ka oja kalda all

 

Ja päike tuleb iluga

Suurt püha ühes pidama.

 

<poem>

Lenda üle suure vee,

Lenda kaugemale veel —

 

Tal on silmad nagu öö,

Seisab kõrgel kaljul sääl,

Vaade viibib mere pääl.

...

Vii tall' tervist, palun sind!

Silmad tal kui tähte-öö,

Kui sa tuled, too mull' lilli, —

Lillekesi armastan.

Ühestainsast küllalt saan.

...

 

<poem>

Kuid mina ütlesin: "Ei!"

Hulk elujulgust ja jõudu mul veel,

 

<poem>

Suur, sügav, sinine,

Ta vilu voogesse.

Mägede põues...

Sa ära heida enesest.

...

Maailmast suurem oht ja õud,

Kui piiramas sind surmavarjud

 

[[Meeleheide|Meelt sina ära siiski heida]],

Jalga seitse vast oligi pikk!

Katsus väike vennakene,

Tõstis ja paiskaski kaugele.

...

Põrgumüürisid lõhkumast,

Sarviktaati sagamast.

Varja oma kallim vara,

Sarviktaati tuuseldama,

Sest kui kõnnid sa koduta —

Paistab kaugel hiie-ilus?

See on kaunis eesti kodu,

Sõnas ja teos vägevad;

Südamest hellad ja viisakad.

...

Nurmedele, niitudele,

Mägedele, orgudesse,

Tungib — tõuseb — paistab juba?!

Rabasid ju rohumaaksi,

Tungib —־ tõuseb kõrgemale! —

Pahal meelel pajatavad:

"Ei ole sooski enam seisu,

Nende rajad on rikutud,

Piiridele piirid pandud,

 

<poem>

Ja ahnus südames —

Nii ristirahvas usutööd

...

Kõik muutub eluvoogudel.

Ei võlgu jäeta tehtud süüd,

Kas olnud ammu see või nüüd.

...

Pilv tõuseb, kõue läheneb.

Siis tuleb aru anda tõest'

Sul, ristirahvas, oma tööst.

 

Kas hääd või kurja — kuhjaga.

Kuis välgub kättemaksja mõõk!

Pääs päiksekiirtest pärg sel on...

Kuid unes ma nägin, see olla vahest valus,

 

Kes kõnnib kõrgel valguseteedel,

Ilma taga hingemaa;

Tuule pääl nüüd minu tuba —

...

Küllap leiba mulle anti,

Laiakiiru laguneb,

Kadedus tall' hõõgu annab,

 

ikka ühes ratsutab;

Vastu silmi tema saab!

</poem>

 

<poem>

Ja keegi tal meelest ära ei läeks,

Kes teab, kuis lugu siis oleks. —

Ja mõne pää on kõlusid täis,

Ning mõnel on süda liig tühi või täis,

 

Ja nõnda on ohkamist otsata

 

<poem>

Juba kaob see ööde varju,

Juba lõpeb minu tee...

Juba astun alla hauda,

Pean põrmuks langema;

Kustub igaveseks ta? —

 

Ja küsi ka vahest: "Mis maksab maailm?"

Ja ära suurt kaeba, kui sul on külm!

Ent usu, et siiski toob vilja su töö!

 

Kuid hoia siis kokku, sest muidu ei saa;

Võid minna vahest söömata magama ka.

Kui ka juhtub, et endal ei kopikat sul. -

 

 

<poem>

Kus puhkab su nooruse õnn;

Su isamaa kaunis ja kallis

 

<poem>

Kord kaasaks omale,

Et oleks kuldses kojas

Sest kaua kõnelda.

...

Kuid kitsas oli ruum,

Ja külm ja rõhuv hiilgus,

 

Laul tahab päiksepaistet

Et suudaks kõrgel sõuda

 

"Suur kuningas, oh lase

 

Kuid hurtsikus on mure

Ja hämarus ja häda

On silmi sidumas.

 

<poem>

Ja kumas vaiksesti...

Noh — tema hiilgus mõnele

(Kuid päiksepaistel, teate,

Ka oleks prill neil must,

Ei asuks päike just...)

 

 

<poem>

Ja kanget kohut mõistame,

Me pühas vihas paneme.

 

Ja kes neid kirikuraamatid näeb?

Aga Krimaai sõjas ma olin küll ka.

Suurtükimees mina. Sääl andsin suurt häält!

Kui tagasi tulin, mõistsin mitut keelt."

"Jah — veidi liikvat võtsin ma —

Ja tärkestiini anti ka...

Kuid abi ei saanud saamaski!"

...

"Ooh — mis see külm, tühi, nüüd minule teeb!

Kes kalamees olnud, see seda teab!

Jääpraos, pai tohter, sääl supelnud,

Ei kordki veel surnud, ei uppunud.

Istus siis Ilmar ise — sihuke peenike poiss! —

Ja mängis kannelt,

Ja kelmimalt kukkuma hakkas!...

</poem>