Anna Haava: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
52. rida:
 
<poem>
Ei tule [[uni]]. —
[[Õhtu]] kujud
Virvendavad: tuulte[[tuul]]te tujud
Kandvad kaunid kaugemale,
Toovad teised lähemale —
61. rida:
Ei tule uni- —
Küll ta sõuab,
[[Rahu]] suur mu laugel' jõuab:
Uinuma jään [[täht|tähe]] valgel;
Õnne jume veel mu palgel —
Valgeist[[Valge]]ist õitest [[pärg]].
</poem>
* "Ei tule uni", lk 11
75. rida:
Sinu silm
Minu ilm.
[[Ilm]] on [[külm]]
Kurb mu silm,
Kelmust ei kusagil.
129. rida:
 
<poem>
Kenam [[õis]], kes [[koit|koidu]] algel
Õhkusid nii armsasti
Ja ka vara päevapalgel
149. rida:
<poem>
Taaralaste targad pojad,
[[Eesti]] vaprad vennaksed,
Ehitage rahukojad
Endi keskel ülesse!
156. rida:
Eesti elu edeneb,
Vili kasvab, lokkab rammul;
[[Tulevik]] teid õnnistab.
</poem>
* "Ehitage rahukojad", lk 24
162. rida:
 
<poem>
[[Emakeel]], su kaunis heli
Sütitab mu südame,
Tungib jumalikul tulel
168. rida:
...
Kahetsen, et kaua oli
Kaetud su [[ilu]] mull'.
Et sa harimata, vaene,
Kuulsin eluhommikul.
201. rida:
 
Väsind olen — väsind,
Kallis [[isamaa]],
Sinu mulla põues
Tahaks puhata.
257. rida:
Just nagu peeglis näitavad.
 
Ma olen näinud halle[[hall]]e silmi,
Kes südant kartma panevad:
Sa hääd ja paha puhkamata
281. rida:
Saab ilmsiks teistele.
 
Ei muusikanti[[muusik]]anti taha
Ma kaasaks omale:
Ta tihti rõõmulugu
Lööb ohkel teistele.
 
Ei [[kunstnik|maalijat]] ma taha
Ma kaasaks vistist' ka:
Ei tea, kas võingi salli',
Kui kõiki maalib ta?...
...
Ei kohtunikku[[kohtunik]]ku taha
Ma kaasaks omale:
Vist ikka õigust andma
Pean mina temale.
 
Ei vaimulikku[[vaimulik]]ku taha
Ma kaasaks omale:
Tal raske jutlustada,
Kui talvel köhime.
...
Ja sõjameest[[sõjamees]]t ei taha
Ma kaasaks sugugi!
Mispärast? — ei ma seda
321. rida:
<poem>
Üks kiitis mu säravaid silmi,
Ja teine mu kõlavat häält[[hääl]]t,
Ja kolmas mu kullaseid juukseid,
Ja mõni mu rõõmulist meelt.
329. rida:
 
<poem>
Minu peig on [[kalamees]],
Kõige hoolsam küla sees;
Tal on vene uhi-uus,
348. rida:
 
<poem>
Mis on [[luule]] paljalt sõnas?
Raske, kare hingele;
Aga muusikas[[muusika]]s ja laulus
Sulatab ta südame.
 
364. rida:
Lee ääres ma seisin ja valvasin tuld
Ja vaatasin tulesse,
Ja [[tuli]] see leekis ja lõkendas küll
Ja paistis mu palgele.
 
371. rida:
Mul oli, kui oleksin kuulnud su häält
Ja vastu sinule läind;
Et [[hämarik]] lävele libises ju,
Ei seda ma sugugi näind.
 
377. rida:
Läks mööda, taht' anda mull' suud;
Ma kohkusin mõttest, ta põgenes siis —
Ja väljas kohasid puud[[puu]]d.
</poem>
* "Lee ääres", lk 43
383. rida:
 
<poem>
Hoia vahest [[aken]] lahti, _
Et võiks tuppa tulla tuul:
Tuhat tervist sulle saadan
395. rida:
Ei seda või kirjelda' kellegi huul...
Ma mõtlin, et igavest nõnda see jääb,
Kuid [[mai|lehekuu]] lennates ära siit läeb.
</poem>
* "Küll oli ilus mu õieke", lk 45
406. rida:
Kõik see oleks asjata.
 
Luule, see on leekiv [[tõde]],
[[Veri]] sinu südamest,
Seda {{Sõrendus|pead}} sa ilmutama,
Hoolimata enesest.
415. rida:
 
<poem>
[[köök|Köögis]] seisab — ootab, ootab
Meie armas emakeel...
Kulla härrad, prouad, preilid,
Laske tuppa [[eesti keel]].
 
Laske tema lausa saali[[saal]]i,
Paluge ta laudagi[[laud]]agi
Imelikud eesti saksad,
Võtke mõistust[[mõistus]]t vähegi!
 
Oma kurba maskeraadi[[maskeraad]]i
Ärge harrastage nii!...
Harjutage oma [[aju]]
Avaramaks ometi!
 
460. rida:
 
<poem>
[[Vanaema]] helde, lahke,
Oli kallis sinule,
Oli sinu lapsepõlve
Soojendaja päikene.
...
[[kullerkupp|Kullerkupud]], [[pääsusilm|jaanililled]]
Eide [[haud|haual]] õitsegu,
Tähe sära, päikse hiilgus
Kallist kalmu ehtigu.
474. rida:
 
<poem>
Siin toredad ja suured linnad[[linn]]ad
Ja külad[[küla]]d rohuaedades,
Siin kuulen kaunist laulu, mängu,
Näen rahvast uhkeis riietes —
485. rida:
 
<poem>
Kesk sügavat [[Venemaa]] metsa
On imeilus aas.
Küll õitsvad sääl kevadel lilled —
Sääl nagu [[paradiis]] maas.
 
Ja mööda voolab säält [[jõgi]],
Nii vaikselt salaja —
Tad peitvad põlised pärnad[[pärn]]ad,
Ta sügav otsata.
 
Sääl [[ööbik]] hõiskab ja kaebab,
Et süda sulab sul,
Ja nagu teisest maailmast
Sääl lehvib hommikutuul.
 
KildKuid ära sa mine sinna,
Kui igatsus sul suur —
See jõgi on liiga sügav
549. rida:
 
<poem>
Suur [[kontsert]] algab koidu a'al;
Kõik laulikud on juba sääl,
Nad haljaspuude oksadel
557. rida:
Ja lugemata lehed puul,
Kõik mets — ka oja kalda all
Ja näkineiud [[allikas|allikal]].
 
Ja kuulamas on [[org|orud]], [[mägi|mäed]],
Kõik aasad, [[põld|põllud]] tõstvad pääd,
Ja päike tuleb iluga
Suurt püha ühes pidama.
568. rida:
 
<poem>
Lenda, lepatriinuke[[lepatriinu]]ke,
Lenda üle suure vee,
Lenda kaugemale veel —
574. rida:
 
Tal on silmad nagu öö,
Kullast [[mõõk]] ja kullast [[vöö]]
Seisab kõrgel kaljul sääl,
Vaade viibib mere pääl.
...
Lenda, lenda, [[lepalind]],
Vii tall' tervist, palun sind!
Silmad tal kui tähte-öö,
589. rida:
Kui sa tuled, too mull' lilli, —
Lillekesi armastan.
Sügisel[[Sügis]]el neid vähe leida? —
Ühestainsast küllalt saan.
...
620. rida:
 
<poem>
[[Surm]] koputas, kutsus mind omale,
Kuid mina ütlesin: "Ei!"
Hulk elujulgust ja jõudu mul veel,
634. rida:
 
<poem>
Mägede põues puhkab [[järv]]
Suur, sügav, sinine,
Kui oleks [[taevas]] heitnud end
Ta vilu voogesse.
Mägede põues...
656. rida:
Sa ära heida enesest.
...
Kui merest sügavam su [[valu]],
Maailmast suurem oht ja õud,
Kui piiramas sind surmavarjud
Ja nõrkemas ju sinu [[jõud]];
 
[[Meeleheide|Meelt sina ära siiski heida]],
693. rida:
Jalga seitse vast oligi pikk!
Katsus väike vennakene,
Süle suurust kivikesta[[kivi]]kesta
Tõstis ja paiskaski kaugele.
...
700. rida:
Põrgumüürisid lõhkumast,
Sarviktaati sagamast.
Kaitse enne oma [[kodu]],
Varja oma kallim vara,
Siis mine põrgut[[põrgu]]t pahandama,
Sarviktaati tuuseldama,
Sest kui kõnnid sa koduta —
711. rida:
Paistab kaugel hiie-ilus?
See on kaunis eesti kodu,
Mehed kui tammed[[tamm]]ed sääl tugevad,
Sõnas ja teos vägevad;
[[Naised]] nii uhked ja nägusad,
Südamest hellad ja viisakad.
...
721. rida:
Nurmedele, niitudele,
Mägedele, orgudesse,
Metsadesse, nõmmedele[[nõmm]]edele?...
Tungib — tõuseb — paistab juba?!
Künnab soosid[[soo]]sid külvi ma aksimaaksi.
Rabasid ju rohumaaksi,
Tungib —־ tõuseb kõrgemale! —
731. rida:
Pahal meelel pajatavad:
"Ei ole sooski enam seisu,
Rabadeski[[Raba]]deski enam rahu."
Nende rajad on rikutud,
Piiridele piirid pandud,
740. rida:
 
<poem>
Mõõk ühes, [[Piibel]] teises käes
Ja ahnus südames —
Nii ristirahvas usutööd
746. rida:
...
Kõik muutub eluvoogudel.
Ei [[ajalugu]] lõpe veel —
Ei võlgu jäeta tehtud süüd,
Kas olnud ammu see või nüüd.
...
Pilv tõuseb, kõue läheneb.
[[Euroopa]] kõigub, väriseb;
Siis tuleb aru anda tõest'
Sul, ristirahvas, oma tööst.
 
Mis külvasid[[külv]]asid, siis lõikad sa —
Kas hääd või kurja — kuhjaga.
Kuis välgub kättemaksja mõõk!
796. rida:
Pääs päiksekiirtest pärg sel on...
Kuid unes ma nägin, see olla vahest valus,
Kui oleks kibuvitsast[[kibuvits]]ast see kroon...
 
Kes kõnnib kõrgel valguseteedel,
810. rida:
Ilma taga hingemaa;
Tuule pääl nüüd minu tuba —
[[Vaenelaps]] ju olen ma!
...
Küllap leiba mulle anti,
824. rida:
Laiakiiru laguneb,
Kadedus tall' hõõgu annab,
[[Rumalus]] ta lõkke lööb.
 
[[Uudishimu]] ees ja taga
ikka ühes ratsutab;
Tõde tuleb — tuld ja suitsu[[suits]]u
Vastu silmi tema saab!
</poem>
845. rida:
 
<poem>
Kui [[Jumal]] kõigile õigust teeks
Ja keegi tal meelest ära ei läeks,
Kes teab, kuis lugu siis oleks. —
855. rida:
Ja mõne pää on kõlusid täis,
Ning mõnel on süda liig tühi või täis,
Ja mõnegi uputab [[rikkus]].
 
Ja nõnda on ohkamist otsata
865. rida:
 
<poem>
Elu — on see [[unenägu]],
[[Ilmutus]], mis üürike?
Juba kaob see ööde varju,
Juba lõpeb minu tee...
872. rida:
Juba astun alla hauda,
Pean põrmuks langema;
[[Igatsus]] ja [[rõõm]] ja kurbtus,
Kustub igaveseks ta? —
 
916. rida:
Ja küsi ka vahest: "Mis maksab maailm?"
Ja ära suurt kaeba, kui sul on külm!
Ära arveid alati rahaga[[raha]]ga tee!
Ent usu, et siiski toob vilja su töö!
 
Kuid hoia siis kokku, sest muidu ei saa;
Võid minna vahest söömata magama ka.
{{Sõrendus|Üht}} kuube[[kuub]]e aastat [[seitse]] kanna sa,
Kuid hoia ta moodis[[mood]]is hoolega!
Ja ütle, et muresid[[mure]]sid ilmas {{Sõrendus|vist}} küll,
Kui ka juhtub, et endal ei kopikat sul. -
 
935. rida:
 
<poem>
Las' õitseda liiliad[[liilia]]d haual,
Kus puhkab su nooruse õnn;
Su isamaa kaunis ja kallis
948. rida:
 
<poem>
Üks [[kuningas]] kosis laulu
Kord kaasaks omale,
Et oleks kuldses kojas
958. rida:
Sest kaua kõnelda.
...
Laul lehvis, tõstis tiibu[[tiib]]u...
Kuid kitsas oli ruum,
Ja külm ja rõhuv hiilgus,
964. rida:
 
Laul tahab päiksepaistet
Ja ihkab vabadust[[vabadus]]t,
Et suudaks kõrgel sõuda
Ja mõõta sügavust[[sügavus]]t...
 
"Suur kuningas, oh lase
979. rida:
 
Kuid hurtsikus on mure
Ja [[vaesus]] valvamas,
Ja hämarus ja häda
On silmi sidumas.
1002. rida:
 
<poem>
[[Kuu]] kõndis kõrgel üleval
Ja kumas vaiksesti...
Noh — tema hiilgus mõnele
1019. rida:
(Kuid päiksepaistel, teate,
Ka oleks prill neil must,
Sest alla nende tänava[[tänav]]a
Ei asuks päike just...)
 
1031. rida:
 
<poem>
Me joome kohvi[[kohv]]i, sõõmesööme saia[[sai]]a,
Ja kanget kohut mõistame,
Ning rohkem [[suhkur|suhkrut]] kohvi sisse
Me pühas vihas paneme.
 
1115. rida:
Ja kes neid kirikuraamatid näeb?
Aga Krimaai sõjas ma olin küll ka.
Kui Ingland käis [[Riia]] all laevaga[[laev]]aga,
Suurtükimees mina. Sääl andsin suurt häält!
Kui tagasi tulin, mõistsin mitut keelt."
1125. rida:
"Jah — veidi liikvat võtsin ma —
Ja tärkestiini anti ka...
Ja saunas[[saun]]as käisin ja ahjuski —
Kuid abi ei saanud saamaski!"
...
1151. rida:
"Ooh — mis see külm, tühi, nüüd minule teeb!
Kes kalamees olnud, see seda teab!
Olen mitu kord Peipsigi[[Peipsi]]gi kukkunud,
Jääpraos, pai tohter, sääl supelnud,
Ei kordki veel surnud, ei uppunud.
1199. rida:
Istus siis Ilmar ise — sihuke peenike poiss! —
Ja mängis kannelt,
Nii et kägugi[[kägu]]gi kaasikus kuulis
Ja kelmimalt kukkuma hakkas!...
</poem>