Kastan: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
18. rida:
* Järgmisel [[hommik]]ul, enne kui ma [[voodi]]st olin tõusnud, tuli väike Adèle joostes mulle [[uudis]]t tooma: öösi olevat [[välk]] sisse löönud suurde kastanisse aia lõpus ja poole puust ära kiskunud. (lk 248)
** [[Charlotte Brontë]], "Jane Eyre", 23. peatükk. Tõlkinud Elvi Kippasto. Tallinn: Eesti Raamat, 1981
 
 
* Kui vanahärra, Küüs, see kunagi nii elav, nüüd aga oma haige [[süda]]me tõttu aeglustuma sunnitud kuju, jõudis hommikusel jalutuskäigul Septembri puiesteele, lõi kirikukell üksteistkümmend.
:Aegajalt ta seisatas ja pillutas [[tuvi]]dele toitu. Kastanid olid alanud oma õitsengut, puiestee oli peaaegu tühi ja õndsalikult jahe. Ainult ajaküllased lapsevankrid rudistasid rahuarmastavalt sõmer[[liiv]]a. Mõni püsimatu päikeselaik kiikudes teel, äratas väikeste sõitjate huvi, mida nad väljendasid käsivarre ja [[sõrmed]]e väljasirutamisega, mõnda lehekest maha pillates. Ruttas mõni turulttulija tütarlaps, viies mitmesuguste ainete [[lõhn]]a läbi bulvari kastanite vilu.
* [[Erni Krusten]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=krattsatiirile19270704.1.2 "Pettus"], Kratt, 4. juuli 1927, lk 2
 
 
* [Padre Blazon:] Ent minu mõtted... [[Jeesus|Kristusest]] näiteks. Ta tuleb tagasi, tuleb ju? Ausalt öelda ma kahtlen, kas ta üldse väga kaugel on olnud. Aga kui ta peaks tagasi tulema, siis arvatavasti loodab igaüks, et ta just tema eest tuleb kastaneid [[tuli|tulest]] välja tooma.
** [[Robertson Davies]], "[[Viies osaline]]", tlk [[Mati Soomre]], 1990, lk 176-177
 
 
* See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindi[[magnetofon]] mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge [[kass]] põõnas aknalaual, [[muusika]]st ja nitroaurudest hullunud [[naaber]] kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid [[ahi|ahju]] ees nagu tankirusikad.
** [[Ervin Õunapuu]], "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30
 
 
 
32. rida ⟶ 42. rida:
* ... näha seda lobeeliakorvi räästakonksu otsas kiikumas, taustaks puud, näha kahisemas seda kastanit ja neid [[viirpuu|viirpuid]], ees lillekorvist laik, lipsata verandasohvalt [[sokk]]is jalu murule, vaatamaks, mis sääl teisel pool toanurka kolksatas, näha [[valgus]]t nirisemas poolsajandivanuste viljapuude vyradest.
** [[Kalju Kruusa]], luulekogu "Treffamisi" (2004)
 
* See oli olnud ilus aeg. Imeline aeg. Ateljeeaknad olid lahti ja suur lindi[[magnetofon]] mängis. Akende taga õitses vana kastan... Vassiljevi valge [[kass]] põõnas aknalaual, [[muusika]]st ja nitroaurudest hullunud [[naaber]] kutsus ei tea mitmendat korda miilitsa ja Vassiljev tegi järjekordse sihvaka Murfatlari lahti. Täis veinikastid seisid ateljeenurgas virnas. Tühjad kestad vedelesid [[ahi|ahju]] ees nagu tankirusikad.
** [[Ervin Õunapuu]], "Pimesta pimedus. Esimene ajaraamat. Taavet", Vikerkaar 1/1986, lk 30
 
* Kui vanahärra, Küüs, see kunagi nii elav, nüüd aga oma haige [[süda]]me tõttu aeglustuma sunnitud kuju, jõudis hommikusel jalutuskäigul Septembri puiesteele, lõi kirikukell üksteistkümmend.
:Aegajalt ta seisatas ja pillutas [[tuvi]]dele toitu. Kastanid olid alanud oma õitsengut, puiestee oli peaaegu tühi ja õndsalikult jahe. Ainult ajaküllased lapsevankrid rudistasid rahuarmastavalt sõmer[[liiv]]a. Mõni püsimatu päikeselaik kiikudes teel, äratas väikeste sõitjate huvi, mida nad väljendasid käsivarre ja [[sõrmed]]e väljasirutamisega, mõnda lehekest maha pillates. Ruttas mõni turulttulija tütarlaps, viies mitmesuguste ainete [[lõhn]]a läbi bulvari kastanite vilu.
* [[Erni Krusten]], [https://dea.digar.ee/cgi-bin/dea?a=d&d=krattsatiirile19270704.1.2 "Pettus"], Kratt, 4. juuli 1927, lk 2
 
==Luule==