Elias Lönnrot: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
26. rida:
 
 
* Igal pool võeti mind kirikumõisates väga lahkesti vastu. Need olid ainsad "saksa kohad", kus ma sees käisin. Sest ehk küll maa mõisaid täis, ei käinud ma neis ometi, osalt sellepärast, et mul tingimata tarvis ei olnud neisse minna, osalt et mulle haiget meelt tegi nende poolt talupoegade rõhumine. Kirikuõpetajad[[Kirikuõpetaja]]d olid erandita õpetatud mehed, pidasid saksakeelseid teoloogilisi ajakirju ja sam­musid ajaga ühes. Ka nähti nad jõukalt elavat. Siiski tahaksin ma 1000 rubla palgaga ennem õpetaiaõpetaja Soomes olla kui siin 10.000-lise palgaga, sest vististi sureksin ma, enne kui harjuksin ükskõikselt vaatama mõisnikkude[[mõisnik]]kude poolt rõhutud rahva elujärge. Talupoegadeks[[Talupoeg]]adeks neid küll hüütakse, aga nad on samasugusel seisukorral, kui meil mõisate popsid (= torparid), jah veel halvemal järjel, sest meie torparitel on ometi lootus aja jooksul elukohta enesele päriseks omandada, aga Eesti talupojal ei ole seda loo­tust. Nende elu[[maja]]d on viletsamad kui kõige vaesemal Soome torparil. Ühes kõrtsis[[kõrts]]is tuli mu juurde pooljoobnud talumees ja hakkas tühja-tähja lorisema. Käskisin teda välja minna, juurde lisades, et ma joobnud meest ei salli. Siis hakkas ta nutma ja paluma, et ma seda pahaks ei paneks, sest joobnuks joomine on ainus abinõu, kuidas nad enestele võivad rõõmu hankida "sest kui Roots meid enne orjiks teggi". Vist mõtles mees "rootsiga" saksa rüütleid.
 
* Eesti- ja Liivimaa talupoegade põli on kõike muud kui mitte kadedust[[kadedus]]t äratav. Kui mõisnikud vaevalt teavad, kuidas sajatuhande-rublalisi aastasi sissetulekuid surnuks lüüa, ei tea talupojad sagedasti, mida homme süüa. Sää­rane on talupoegade põli ja see jääb seni sääraseks, kuni ainult mõisnikkudel on maaomandamise õigus, nagu lugu siin on. Kui nad hoolsalt maad harivad või muidu põlve parandavad, saavad nad selle palga, et nende tegu suu­rendatakse või nad kohast välja aetakse, kui nad oma maksusid ei suuda maksta. Imesteldakse, et nad nii tui­mad on, et nad viljapuu[[aed]]]u ei istuta jne., aga kelle jaoks nad neid istutavad, sest nende kohta ei maksa lause: ''Insere, Daphni, pyros, carpent tua poma nepotes'' (= istuta, Daphne, viljapuid, küll su lapselapsed saavad neist vilja). Peale selle imesteldakse, et nad on hoolimatud, joodikud, ja väidetakse, et nad praegustes oludes võiksid palju paremini elada, puhtamalt asuda jne. Selleks kirju­tatakse lendlehti, mis kõike tahaksid korda saata, aga tõepoolest midagi korda ei saada, sest niikaua kui juur põeb, jääb [[puu]] halvaks, niipalju kui seda ka toherdatakse. Hiljuti lugesin ajalehtedest, et Ungaris talupoegadele viimaks ometi maaomandamise õigus moondatud. Kui Liivimaa mõisniku­seisus tänavu maapäeval koos oli, võeti seesugune küsi­mus päevakorrale, aga vastaserakond nõudis, et kõik jääks vana viisi, ja see erakond saigi võidu. Mittemõisnikusugu isikud ometi, kel on õuenõuniku või suurem aunimi, võivad enestele maad osta; sellepärast peaks valitsus vist iga talupoja õuenõunikuks tegema, kui ta kauemini ei taha näha, et talupojad säärasesse rõhutud põlve jäävad. Õnneks on minul keeleuurimisega nii palju tööd olnud, et mul ei ole aega küllalt vihastuda selle viletsa põlve pärast, milles härrad oma talupoegi peavad, sest muidu oleksin ma juba ammu pahameele pärast haigeks jäänud, kui ma ei oleks pampu selga võtnud, kuidas teha see­sugusel puhul kõige targem oleks olnud, ja kohe pärast siiajõudmist Soome tagasi pöörnud. Nende [[orjus]]es ela­vate Vene talupoegade põli, kellega olen tutvunud, on võrdlemisi palju parem kui siinsete talupoegade oma. Igal pool võib neil suuremat jõukust tähele panna ja nende elukohadki on paremad kui siinsetel, kelle tubades ei ole puupõrandatki, nagu kindlatel elukohtadel asuvatel laplastel on. Klaasaknaid ei näe ülepea, ehk kui mõnel talupojal seesugune on, siis on see tühipaljas pisuke.