Redaktsioon: 5. oktoober 2021, kell 15:40 redigeeri Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 362 muudatust →‎"Opus nigrum" ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 15. oktoober 2021, kell 17:53 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 976 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
65. rida: * Nagu kõigis protsessides, mis mõneks ajaks jõude vahtijate meeled üles kütavad, kujunes siingi vähehaaval kaks kummaliselt erinevat afääri: esimene — nagu asi ilmnes seaduse- ja kirikumeestele, kelle ülesanne oli õigust mõista, ja teine — nagu seda kujutles koletisi ja ohvreid näha himustav rahvahulk. (lk 201) * [[Kopernik]]u süsteemi polnud kirik veel lausa keelu alla pannud, ehkki autoriteetsemad rabattide ja nelinurkse mütsi kandjad vangutasid teadja ilmel pead ja kinnitasid, et varsti sünnib see niikuinii; teooria, mis paigutas [[Maa (planeet)\|Maa]] asemel [[Päike]]se ilmaruumi [[keskpunkt]]i ja mida võis veel kuidagi taluda tingimusel, et seda esitati argliku hüpoteesina, riivas sellegipoolest nii [[Aristoteles]]t kui piiblit, veel enam aga inimlikku edevust pidada meie eluaset [[Kõiksus]]e nabaks. (lk 204) * Veel rängemaks pühaduseteotuseks kui Maa ja Päikese koha äravahetamine oli laia üldsuse silmis ~~Demokritose~~[[Demokritos]]e väärõpetus, see tähendab usk maailmade paljususse, mis eitab üldse mingit keskpunkti ja röövib Päikeselt tema eelisasendi. Kaugel sellest, et filosoofi kombel rõõmuhõiskega läbi põrmustatud taevasfääride jäisesse ja leegitsevasse avarilma söösta, kaotas tavaline surelik seal pea, ja julgur, kes söandas nende avaruste olemasolu tõestada, oli tema meelest [[äraandja]]. (lk 205) * Ehkki [[Epikuros]]e vigane oletus, et [[surm]] on [[lõpp]], ühtib täiesti koolnute juures ja [[kalmistu]]l tehtud tähelepanekutega, solvab see ometi sügavalt mitte ainult meie ablast soovi edasi kesta, vaid ka meie rumaluhket veendumust, et me seda kindlasti väärime. Leiti, et kõik need seisukohad kisuvad alla Jumala au; tegelikult pandi neile kõige rohkem pahaks seda, et nad kõigutasid inimese tähtsust. Oli niisiis päris loomulik, et säherduste väidete levitajad sattusid vanglasse või kaugemalegi. (lk 205) * Targa [[erapooletus]] — iga maa oli talle [[kodumaa]] ja iga usk omal kombel õige — ärritas samuti seda orjakarja; renegaatlik filosoof, kes ju tegelikult ühtki oma tõekspidamist maha ei salanud, oli nende kõigi silmis [[Patuoinas\|patuoinas]] just sellepärast, et hingepõhjas või koguni enese teadmata oli küllap igaüks neist mingil hetkel soovinud pääseda ahistavast ringist, kuhu ta surmani vangi jääb. (lk 206) * Lõpetuseks puudutati Koperniku fantasme: see hüpoteetiline valdkond oli süüalune jaoks teoloogiliste karideta. Kõige rohkem võis talle ette heita vaid seda, et ta oli lasknud pühakirjale vastu rääkivat kahtlast teooriat täiesti tõenäosena paista. Võistlemata Koperniku süsteemi põhjamises Lutheri ja Calviniga, arvas [[piiskop]] ometi, et see maailmapilt, mis muudab Joosua loo jaburuseks, on headele kristlastele vähem vastuvõetav kui [[Ptolemaios]]e oma. (lk 208) * Appi tuli tema keelteoskus: koolis oli ta õppinud kolme-nelja teadusekeelt, elu- jä rännuteil aga mõningal määral kokku puutunud tubli poole [[tosin]]a erineva rahvaliku keelemurdega. Ta oli sageli kahetsenud, et peab seda ülearust sõnapagasit kaasa vedama: teada tõe või õigluse mõiste hääldust ja kirjutusviisi kümnes- kaheteistkümnes keeles tundus talle kuidagi groteskne. Tarbetust risust sai ajaviide: ta koostas sõnaloendeid, grupeeris, võrdles [[alfabeet]]e ja grammatikareegleid. Mitu päeva jändas ta [[loogiline keel\|loogilise keele]] projektiga: see keel pidi olema täpne nagu muusika noodistus ja suuteline väljendama kindla korra kohaselt kõikvõimalikke nähtusi. (lk 208) * ~~Kõhedustundega~~[[Kõhedus]]tundega, mida [[Hullumeelsus\|hullumeelsus]] tavaliselt esile kutsub, kuulati lugu [[Mesilane\|mesilasest]], kellelt röövitakse tema [[vaha]], et valmistada [[küünal\|küünlaid]], mida põletatakse asjatult surnute auks, kel puuduvad silmad, et näha, [[kõrv]]ad, et [[palve]]id kuulda, ja käed, et midagi anda. Isegi Bartholomeus Campanus kahvatas, kui tuli juttu [[Euroopa]] rahvaist ja valitsejaist, kes igal kevadisel [[pööripäev]]al nutavad ja halavad ennemuiste Hommikumaal hukatud [[mässaja]] pärast, ning pettureist ja narridest, kes ähvardavad või tõotavad nähtamatu ja tumma Isanda nimel, kelle volinikeks nad end nimetavad, toomata selle kinnituseks ühtki [[tõend]]it. (lk 214) * Zenonile tundus tema protsess Gilles'iga mängitud järjekordse kaardipartiina, milles ta kas hajameelsusest või ükskõiksusest alati kaotajaks jäi. Nagu kirevad papitükkidel, mis mänguri laostavad või rikkaks teevad, nii oli ka selle kohtumängu igal kaardil suvaline väärtus; selle reeglite järgi, täpselt nagu blankis või lombres, tuli vastast silmas pidada, kaarte segada ja käest kätte anda, enda omi varjata ning bluffida. Kui keegi söandanukski tõtt rääkida, oleks see kõigile ebameeldiv olnud. Tõel ja valel õieti polnudki erilist vahet. (lk 216) * Sõnasõjal [[teoloog]]idega ei puudunud oma võlu, kuid Zenon teadis ülihästi, et pole olemas mingit tegelikku lepitust ühelt poolt nende vahel, kes uurivad, kaaluvad, lahkavad, olles uhked, et suudavad homme mõelda teisiti kui täna, ja teiselt poolt nende vahel, kes usuvad või ütlevad end uskuvat ning sunnivad surmaga ähvardades teisi samuti toimima. (lk 217) 77. rida: :"Andestage, ''pater''," ütles Zenon. "''Non decet''. Pole sünnis püüda nimetada asju nende õige nimega. Enam ma seda ei tee." (lk 227) * "Inimene on üritus, mille vastu töötavad aeg, [[paratamatus]], juhus ning nõme ja aiva kasvav hulga primaat," ütles filosoof rahulikumalt. "Inimesed tapavad inimese." (lk 229) * "Tollal, kui teie mulle ~~kirjatarkuse~~[[kirjatarkus]]e ja teaduste algmeid õpetasite, põletati Brugges, ei tea, kas asja eest või ülekohtuselt süüdi mõistetud mehike, ja üks meie toapoiss rääkis mulle tema hukkamisest," kostis vang vastuse asemel. "Et [[vaatemäng]] huvitavam oleks, seoti hukatav tulba külge pika [[Ahel\|ketiga]], nii et ta võis ringi joosta, ise üleni leekides, kuni ta näoli maha, täpsemini öeldes hõõguvatele [[süsi\|sütele]] prantsatas. Ma olen sageli mõelnud, et see õudus kõlbab hästi niisuguse olukorra allegooriaks, kus inimesele on jäetud peaaegu täielik vabadus." (lk 232) * Sulgeda maailma tabamatu [[Printsiip\|printsiip]] mingisse inimese kuju ja näo järgi vermitud Isiksusse tundub mulle ~~pühaduseteotusena~~[[Pühaduseteotus\|pühaduseteotus]]ena, kuid samas ja kõigest hoolimata tajun ma mingi jumala osadust selles ihus, mis homme suitsuks muutub. Kui ma ütleksin, et just see jumal käsib mind teile "ei" öelda? Aga ikkagi, kuna igasugune puhas [[Teooria\|teooria]] põhineb meelevaldsel alusel, miks siis mitte leppida olemasolevaga? Iga [[Doktriin\|doktriin]], mis haarab laiu hulki, maksab lõivu inimlikule totrusele: kui juhtuks, et [[Muhamed]]i või Kristuse asemele pandaks homme [[Sokrates]], oleks asi samamoodi. (lk 233) ==Välislingid==

Marguerite Yourcenar: erinevus redaktsioonide vahel