Helmi Neggo: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
4. rida:
Tsitaadid raamatust Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostaja: [[Hando Runnel]]. Ilmamaa 2013
* Nagu isiku, nii tohib aga ka rahva terve, õigustatud enesetunne ainult tõsisel enese tundmisel põhjeneda. Seks näeme, et rahvusliku elu tõusuaegadel alati ka igasuguste, praeguste ja muististe rahva eluavalduste uurimine hoogu võtab. Ainult teades, kust tuleme, mis mõjude all arenenud ja kellele võlgu jäänud oleme, suudame omale
* Lugedes [Dr. R. Boldt. Kodumaa tundmaõppimise korraldamine Soomes] torkab silma asjaolu, et kuna meil siiamaani tehtud töö kuni viimaste aegadeni, nii-ütelda, puht-humanistlikku ilmet kannab - kogutud materjal kuulub suuremalt jaolt [[ajalugu|ajaloo]] ja
* Naisühisus - see sõna meelitab mõttesse ilusa, ilusa ettekujutuse naistest, kes viimaks ometi on aru saanud, et neile i n i m e s e k s olemiseks liig kitsas piir kätte on mõõdetud; naistest, kes ise lämbuda ei taha ja ka teisi selle eest hoida tahtes julge käega augu selle seina sisse raiuvad, mis nende eest siiamaani
* Et naisterahvas midagi ei suuda, midagi valmis ei saa jne., seda on juba nii palju korratud ja korratakse edaspidi, nii et see igasuguse algupärasuse juba on kaotanud ja meid sugugi enam ei puuduta ega töös ei eksita. On ikka ja alati naisi leidunud ja leidub veelgi, kes kättemõõdetud piiridest üle on astunud ja seega igasugused portsjoni viisi
* Kui jutukangelane 250 lehekülje jooksul kaks korda kiremere kõige tumedamatesse
* Aga ka Ormusson ise: ta suudab surnud
* Ta oskab meile meie loodust nii õnnestavalt ilusas valguses näidata, et me mõnikord sooviksime tema geniaalsuse sisse uskuda. Autor nimetab oma tööd
* Välistes vormides suutis [[kirik]] veel ennem oma mõju maksma panna, sisuliselt aga pidas rahvas aastasadade viisi protestantlikul maal oma ilmavaatest kinni, mis ühtlasi pagana ja katoliku ebausu segu oli. Iseäranis maksab see üleüldine märkus just eestlaste matusekommete kohta. Rahvas katsus kas lausa kiriklikust
* Ajalooteadus hakkab ikka enam ära pöörduma "kangelaste" ja suurte meeste tegude ja tahtmiste kirjeldamisest, hakkab ikka enam käsitama tervete rahvakihtide ja rühmade hingeolulist, poliitilist, majanduslist arenemist, ja ikka sügavamalt põhjusi otsima ajalookäigu suurte probleemide tekkimise ja lahenemise kohta. Ka kõige imponeerivam isikukuju - ja olgu ta [[Napoleon]] - saab võimalikuks ja teguvõimsaks alles selle läbi, kuidas ta suudab ehk tahab suhtuda oludega, "ajavaimuga". Üksiku inimese [[tähendus]] ja tähtsus kuivab kokku pisitillukeseks niisuguse vaatlemisviisi valgusel. Aga sellepärast ei kaota ta veel oma huvitavust. Hulkade hingeelu kõrval jääb isiku hingeelu alati veetlevaks vaatlemisaineks. Iseäranis, kui isikut tema vaimulaadi ja päritoleku poolest võib pidada suurema rühma vaimliseks esindajaks, tüübiks. (lk 76, "Johann Reinhold Patkul". Tallinn: Varrak 1920)
* Iseäralik, kui õudne on Balti ajalugu. Oma igaveste
* Kes ei tunneks [[Mona
* Mingem aga veel samm edasi, julgegem mõtelda hulljulge, andeksandmatu mõte lõpuni, et iludusejumalanna ise, et Knidose Aphrodite ehk Milo Venus alla astuks ja moodsas ülikonnas poole päeva paiku läbi Rüütli uulitsa jalutaks. Nüüdne juustemood on kasulik, kuid alles paari aasta eest poleks ta ilma võltsjuusteta end "friseerida võinud". Venuse [[juuksed]] on väikesed, sest
* Võrreldagu aga Pheidiase laiaõlalisi kujusid Praxitelese saleda
* Kõik voolab, muutub, moondub. Ilumõiste on ütlemata elastiliste seintega astjas, millesse me oma ihaldused ja
* Muistsete eestlaste riie juba äratas - täiesti lahkuminev mõisa ja linna moodust, nagu ta oli - imestust ja õudust võõras vaatajas, rääkimatagi lauludest ja kommetest, simmanite kriiskavast, taltsutamata rõõmuavaldusest. Selles isesuguses, poolbarbaarses õhkkonnas pidi kahtlemata kasvama omapärane, muu Euroopa ilutundele võõras maitse. Meie esivanematel peab olnud olema oma isekarakteriga, õudne barbaarne Venus. (lk 127; "Moonduvast ilust")
* Meid peeti kammitsates, kaua - mitusada aastat, kõige selle aja, mis teistel rahvastel ära kulus metsikust seisukorrast välja jõudmiseks korraldatud [[ühiskond|ühiskonnani]],
* Meie olime õige pika valutee ära käinud. Meie selgroog oli piitsahoopide all painduvaks muutunud, peaaju harimise puudusel teatud piirideni atrofeerunud. Uinuv kuningatütar - rahvaluule - magas tiheda võsastiku taha peitunud lossis, kust teda keegi ei teadnud otsima minna. Loomulikult pöörasime silmad sinna, kus meile kõige suuremad varaaidad ammutamiseks avanesid, mis meile pealegi oma isandatelt päritolekuga imponeerisid - saksa kirjanduse ja muusika - poole. Muidugi oli see ka kõige kättesaadavam. Ühelt poolt mõistsime hõlpsalt seda kätte saada, mille loomiseks teine rahvas aastasadasid oli tarvitanud, teiselt poolt aga peitus just selles hõlpsuses suur hädaoht, sest võõrast laadi end painutades kaotasime, enne veel kui seda oleksime jõudnudki omandada, arusaamise omapärasuse intiimsest kaunidusest - vääratus, mille tagajärjed viimase ajani ulatavad. (lk 137; "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust")
* Tõesti, kõige peale vaatamata poleks meil sugugi tarvis oma tuleviku pärast mures olla, kui meil mitte nii elavat mõtet ei kardetaks. Kui jõuaksime üle kord ka sellest hirmust, et meie ise midagi ei suuda luua, kui kaoks see sissepeksetud, sees kivistunud arvamine, et meie ainult valmis eeskirjade järgi võime elada, kui süttiks ka meis põlema elava, loova mõtte tuli — siis oleks ilus elada. (lk 138, "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust")
* Mul pole mingisuguseid auväärilisi dokumente, mille pääle ma toetuda võiksin, näidates, et dogmaks saanud õpetus meie muistse rahvaelu iseloomust liig mustavärvilist pilti pakub. Mul pole materjali, mis uskuma sunniks, sest et temas [[tõde]] must valge pääl kirja pandud oleks. Minu materjal on tumm. Teda peab alles rääkima õpetama, ja ma kardan, et siiski iga kuulaja ta keelt omaviisi seletaks. Kuid ta on sellest hoolimata mind sundinud oma kaasapäritud usku eestlase
* Eesti rahva maitsele näib iseloomulik, et ta kokkukõlalisest, tagasihoidlikust ilust lugu ei oska pidada ja tal ilmaski küll ei saa. Talupoiss, kes meie päevil kuival suve ajal kirikusse tuleb, veesaabaste otsas "vastsed kallussid", ei ole kuidagi linnakultuuri järelealpija, nagu arvata võiks, vaid meie rahva muistsete toreduse traditsioonide esindaja. Vanad saksa soost maarahva kirjeldajad ei oska küllalt imestada, kuidas naised, kes kodus ainult särgipihal käisid, kirikumäel ka kõige kuumemal suve pühapäeval teineteise pääle tõmmatud kuues ja kasukas kehklesid. Palju pidi olema, siis oli tore; üliküllust pidi avaldama, siis imponeeris; kuhjaga mõõt - mehe mõõt! (lk 144; "Pulmakann")
* Kogu oma neiupõlve aja kudus tüdruk sukki ja säärepaelu, valmistas vöösid ja pussakaid, tikkis särke ja kirjas kindaid, ning sugulased aitasid heldel käel kaasa. Ja kõik see aastate töö vili, kirstudes ja vakkades varjul peetud varandus raisati ühel ainsal päeval ära: pulmas. Iga ainuke pulmavõöras pidi kingituse saama, ükski ei tohtinud tühjal käel pidumajast lahkuda. Sel ühel päeval pidi igaühele ulatama, sel päeval oldi rikkad! Hõissa, pulmad! (lk 144; "Pulmakann")
|