Helmi Neggo: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
4. rida:
Tsitaadid raamatust Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostaja: [[Hando Runnel]]. Ilmamaa 2013
 
* Nagu isiku, nii tohib aga ka rahva terve, õigustatud enesetunne ainult tõsisel enese tundmisel põhjeneda. Seks näeme, et rahvusliku elu tõusuaegadel alati ka igasuguste, praeguste ja muististe rahva eluavalduste uurimine hoogu võtab. Ainult teades, kust tuleme, mis mõjude all arenenud ja kellele võlgu jäänud oleme, suudame omale tuleviku[[tulevik]]u jaoks kindla jalgealuse võita, ilm milleta edasipüüdmine absurd õhkuvehkimine oleks. (lk 27; "Kodumaa tundmaõppimine". Üliõpilaste Leht nr 6 (november) 1914, lk 11-14)
* Lugedes [Dr. R. Boldt. Kodumaa tundmaõppimise korraldamine Soomes] torkab silma asjaolu, et kuna meil siiamaani tehtud töö kuni viimaste aegadeni, nii-ütelda, puht-humanistlikku ilmet kannab - kogutud materjal kuulub suuremalt jaolt [[ajalugu|ajaloo]] ja keeleteaduse[[keeleteadus]]e valda - domineerib Soomes[[Soome]]s [[loodusteadus]] sel määral, et ta omad meetodid[[meetod]]id pääle muu ka etnograafiale[[etnograafia]]le on laenanud. Iseäranis kohalikud seltsid panevad suurt rõhku oma lähema ümbruse meteoroloogilise, [[geograafia|maateadusliku]], hüdrograafilise, [[bioloogia|bioloogilise]] jne. kirjeldamise pääle - ala, mis meie kodumaal veel puudutamata on, ja kõigepäält just üliõpilaste poolt käe külgepanekut ootab ja nõuab. (lk 28-29)
* Naisühisus - see sõna meelitab mõttesse ilusa, ilusa ettekujutuse naistest, kes viimaks ometi on aru saanud, et neile i n i m e ­s e k s olemiseks liig kitsas piir kätte on mõõdetud; naistest, kes ise lämbuda ei taha ja ka teisi selle eest hoida tahtes julge käega augu selle seina sisse raiuvad, mis nende eest siiamaani valguse[[valgus]]e on varjanud, seisku see sein eelarvamustest[[eelarvamus]]test, kitsendavatest seadustest[[seadus]]test, rumalusest[[rumalus]]est ehk millest tahes koos; naistest, kes sarnase arusaamiseni on jõudnud - ja see on õige suur samm -, et nad üksi midagi ei suuda, ühinedes aga paljugi, ja et nende kohus on üksteist toetada, üksteisele abiks olla; kuid ka naistest, kes ära tunnevad, et ka neil osake süüd on selles, mis praegu loomuvastane, et seda tundes nad tõsiselt kõigepealt just iseeneste kallal tööle hakkavad, et end sellest vabastada, mis ümbruse ja kogu praeguse korra ja ilmavaate mõjul neile külge on hakanud, ja viimati naistest, kes siis enese koolist läbi käinud, kujunenud ilmavaatega, tüdimata julguse[[julgus]]e ja energiaga[[energia]]ga varustatult käed külge panevad, teades, et ilmas ei ole võitmatuid ja võimatuid asju. (lk 31, "Mõtteid naisliikumise alalt". Pealinna Teataja (Petrograd) nr 47 ja 61; 27. veebruar, ja 15 märts 1915, lk 2 ja 2)
* Et naisterahvas midagi ei suuda, midagi valmis ei saa jne., seda on juba nii palju korratud ja korratakse edaspidi, nii et see igasuguse algupärasuse juba on kaotanud ja meid sugugi enam ei puuduta ega töös ei eksita. On ikka ja alati naisi leidunud ja leidub veelgi, kes kättemõõdetud piiridest üle on astunud ja seega igasugused portsjoni viisi mõistuse[[mõistus]]e ning võimise jagamised naeruvääriliseks teinud. Kes sihikindlalt ja julgelt ausat, aatelist tööd teeb, võib ka tagajärgede peale julge olla. (lk 35; "Mõtteid naisliikumise alalt")
* Kui jutukangelane 250 lehekülje jooksul kaks korda kiremere kõige tumedamatesse sügavustesse[[sügavus]]tesse kastub, hakkad paratamata kahtlema selle mere ulatuse juures. (lk 38; "Estetismuse vanne", arvustus Tuglase[[Tuglas]]e "Felix Ormussonile". Eesti Kirjandus nr 10, 1915, lk 313-317)
* Aga ka Ormusson ise: ta suudab surnud loodust[[loodus]]t elavaks teha oma loojapilguga, ta oma on imettegev muinasjutumõõk, kuid ta ei oska sellega muud peale hakata kui vihmausse[[vihmauss]]e maast torkida. Ta on Parzivali legendide [[rüütel]], kes sõidab püha Graali[[Graal]]i otsima ja leiab - [[alastus|alasti]] naise. (lk 39; "Estetismuse vanne")
* Ta oskab meile meie loodust nii õnnestavalt ilusas valguses näidata, et me mõnikord sooviksime tema geniaalsuse sisse uskuda. Autor nimetab oma tööd romaaniks[[romaan]]iks, harilikus mõistes pole ta seda aga kuidagi. Ei mingit tegevust (Ormussoni kaks viimast päeva suvemajas on ka oma romaanitaolisuse poolest vastolus kogu looga), ei elu kirjeldust[[kirjeldus]]t, isegi mitte [[psühholoogia|hingeteaduslikku]] analüüsi (olgugi palju tabavaid tähelepanekuid!). Kõik ümbrus, isikute äärejooned, sündmustik on tuhm, ainult kangelase subjektiivsed meeleolud[[meeleolu]]d säravad kõigis vikerkaarevärvides. Raamatus on ainult meeleolusid, igasuguseid, isekeskis kontrasteerivaid, kuid alati huvitavaid, tihti ootamata ilusaid meeleolusid. Teos on otse tüüpilik päevaraamat. Aga ta on ka liig suurel määral päevaraamat, et kui kunstitöö kogumõjus rahuldada. Ta on nii intiimne, et lugeja tarvilist distantsi enese ja kangelase vahele ei suuda luua, et teda plastiliselt enda ees näha. Ormussoni lastakse liig palju pihtida, liig vähe käsitatakse teda kui probleemi, kui tüüpust. (lk 40-41; "Estetismuse vanne")
* Välistes vormides suutis [[kirik]] veel ennem oma mõju maksma panna, sisuliselt aga pidas rahvas aastasadade viisi protestantlikul maal oma ilmavaatest kinni, mis ühtlasi pagana ja katoliku ebausu segu oli. Iseäranis maksab see üleüldine märkus just eestlaste matusekommete kohta. Rahvas katsus kas lausa kiriklikust matusest[[matus]]est eemale hoida või andis välistes vormides järele, kristlikus raamis aga oma paganust alal hoides. (lk 43; "Eestlaste matusekombed". Eesti Kultura IV. Korraldanud W. Reiman. Jurjevis 1915. "Postimehe" kirjastus, lk 123-163)
* Ajalooteadus hakkab ikka enam ära pöörduma "kangelaste" ja suurte meeste tegude ja tahtmiste kirjeldamisest, hakkab ikka enam käsitama tervete rahvakihtide ja rühmade hingeolulist, poliitilist, majanduslist arenemist, ja ikka sügavamalt põhjusi otsima ajalookäigu suurte probleemide tekkimise ja lahenemise kohta. Ka kõige imponeerivam isikukuju - ja olgu ta [[Napoleon]] - saab võimalikuks ja teguvõimsaks alles selle läbi, kuidas ta suudab ehk tahab suhtuda oludega, "ajavaimuga". Üksiku inimese [[tähendus]] ja tähtsus kuivab kokku pisitillukeseks niisuguse vaatlemisviisi valgusel. Aga sellepärast ei kaota ta veel oma huvitavust. Hulkade hingeelu kõrval jääb isiku hingeelu alati veetlevaks vaatlemisaineks. Iseäranis, kui isikut tema vaimulaadi ja päritoleku poolest võib pidada suurema rühma vaimliseks esindajaks, tüübiks. (lk 76, "Johann Reinhold Patkul". Tallinn: Varrak 1920)
* Iseäralik, kui õudne on Balti ajalugu. Oma igaveste tülide[[tüli]]de ja intriigidega[[intriig]]idega pole ta mitte sugugi meeltkosutavam kui meie orjarahva rammestus-uni. (lk 76)
* Kes ei tunneks [[Mona LisatLisa]]t, Leonardo deemonlikult kütkestavat imetööd? Kui mitmed meist on aga teda vaadeldes omale aru annud, et need saladuslikud silmad kulmude alt vaatavad, mille viimne kui karv piinliku hoolega välja on kistud? Otsaesise üleloomulikku kõrgust tuleb sellesama kunstliku "ilustuseabinõu" arvesse panna. (lk 124; "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, lk 68-70, 74-77.)
* Mingem aga veel samm edasi, julgegem mõtelda hulljulge, andeksandmatu mõte lõpuni, et iludusejumalanna ise, et Knidose Aphrodite ehk Milo Venus alla astuks ja moodsas ülikonnas poole päeva paiku läbi Rüütli uulitsa jalutaks. Nüüdne juustemood on kasulik, kuid alles paari aasta eest poleks ta ilma võltsjuusteta end "friseerida võinud". Venuse [[juuksed]] on väikesed, sest Kreekamaal[[Kreeka]]maal peeti suurt juuksekasvu metsikuse märgiks ja ainult menaadile kohaseks. Praegune [[mood]] maskeerib õla kogu kontuuri paljude rahutute nukkade abil, ta toonitab [[talje]] peenust, jala õrnust, kederluu eleganti väiksust. Venus on laiaõlaline, lamedarinnaline, talje ümbermõõt umbes 80 cm ja ainult veidi peenem õlgadest[[õlg]]adest ja puusadest[[puus]]adest. Ta liigub aeglaselt pikasammulises rütmis[[rütm]]is ning hoiab end vähe ettepoole kumaras. Ja ma võin vanduda, et ta ei Jaurami ega Josseti juurest sündlikku saabast[[saabas]]t ei leidnud ja seks oma vanades sandaalides[[sandaal]]ides jalutab. - Kujutage ette Milo Venust, suurejoonelist, suureliikmelist, meie rokokoo-daamikeste hulgas! Kes annaks täna iluduseauhinda ta tüsedalõualisele, kõrgeninalisele näole, milt iga pikantsus puudub? Kes paneks teda täna üleüldse tähele? (lk 124-125; "Moonduvast ilust")
* Võrreldagu aga Pheidiase laiaõlalisi kujusid Praxitelese saleda elegantsiga[[elegants]]iga; seatagu Tiziani tüseda, elurõõmsa rahulise [[ilu]] kõrvale ta õpilase El Greco ülipikad, kõrkjataoliselt sisemise tormi[[torm]]i käes kõikuvad ilmutused; vaadeldagu pärast Rubensi õitsevaid lihavärve van Dycki õrnu, hõbehalle pilte - ja iseenesest selgub, missugune ülepääsmata [[kuristik]] lahutab üksteisest neid aja poolest nii ligistikku seisvaid mehi. Eelvõitjad hindavad jõudu ja kehalist ilu, kummardavad päikest ja maitsevad elu; järelkäijad otsivad elegantsi ja hingelist rafineeritust, nende tüdinud, habras, jõuetu vaim jumaldab kuuvalge müstikat ja surmavarjud nüansseerivad nende tundeilma. (lk 126; "Moonduvast ilust")
* Kõik voolab, muutub, moondub. Ilumõiste on ütlemata elastiliste seintega astjas, millesse me oma ihaldused ja igatsused[[igatsus]]ed paneme - ta muudab oma kuju karvapäält nende taoliseks. Igal ajajärgul, igal maal, igal kultuuril on oma iluduse-ideaal, sest tal on oma usk, oma armastus, oma igatsus. Ainult see suudab Elu kõiges ta rikkuse külluses mõista ja maitsta, kes purustada jõuab aja ja ümbruse tigukarbi, kes eemale heites dogmaatilise eelarvamuse ainuõiguslikku iluduse-mõõdupuud iga asja ta enese sisemise seaduse järele hindab. (lk 126; "Moonduvast ilust")
* Muistsete eestlaste riie juba äratas - täiesti lahkuminev mõisa ja linna moodust, nagu ta oli - imestust ja õudust võõras vaatajas, rääkimatagi lauludest ja kommetest, simmanite kriiskavast, taltsutamata rõõmuavaldusest. Selles isesuguses, poolbarbaarses õhkkonnas pidi kahtlemata kasvama omapärane, muu Euroopa ilutundele võõras maitse. Meie esivanematel peab olnud olema oma isekarakteriga, õudne barbaarne Venus. (lk 127; "Moonduvast ilust")
* Meid peeti kammitsates, kaua - mitusada aastat, kõige selle aja, mis teistel rahvastel ära kulus metsikust seisukorrast välja jõudmiseks korraldatud [[ühiskond|ühiskonnani]], kunsti[[kunst]]i, kirjanduse[[kirjandus]]e ja teaduse[[teadus]]e arendamiseks, igasuguste kogemuste läbielamiseks riigikorra, usu ning teistel aladel. Suured liikumised - [[ristisõda|ristisõjad]], revolutsioonid[[revolutsioon]]id, usupuhastused sündisid suurtest ideedest[[idee]]dest ja olid omakorda põhjuseks suurte aadete[[aade]]te ning tegude sündimisel. Midagi sellesarnast pole meil olnud. Aastasadasid peksetud, raskes orjuses[[orjus]]es tülpinud, iga [[lootus]] paremaks tulevikuks endiste aegade kurbade kogemuste[[kogemus]]te põhjal kustunud, seotud vähearvulikkusega, sunnitud olles tunnistama kolme isandat - mõisahärra, kirikuhärra, taevahärra - nii esineb meie rahvas omas terves kogus, peale üksikute, niivõrd väheste erandite[[erand]]ite, et need ülepea arvesse ei tule. Oli see siis ime, et kui ori elu paratamatute liikumise seaduste põhjal ometi kord niikaugele jõudis, et oma seisukorrast väljapääsemist oskas ihaldama hakata, ta ülemaks sihiks sai orjaperemeheks saada. (lk 136; "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust". Pealinna Teataja (Petrograd) nr 82, 10. aprill 1916, lk 4.)
* Meie olime õige pika valutee ära käinud. Meie selgroog oli piitsahoopide all painduvaks muutunud, peaaju harimise puudusel teatud piirideni atrofeerunud. Uinuv kuningatütar - rahvaluule - magas tiheda võsastiku taha peitunud lossis, kust teda keegi ei teadnud otsima minna. Loomulikult pöörasime silmad sinna, kus meile kõige suuremad varaaidad ammutamiseks avanesid, mis meile pealegi oma isandatelt päritolekuga imponeerisid - saksa kirjanduse ja muusika - poole. Muidugi oli see ka kõige kättesaadavam. Ühelt poolt mõistsime hõlpsalt seda kätte saada, mille loomiseks teine rahvas aastasadasid oli tarvitanud, teiselt poolt aga peitus just selles hõlpsuses suur hädaoht, sest võõrast laadi end painutades kaotasime, enne veel kui seda oleksime jõudnudki omandada, arusaamise omapärasuse intiimsest kaunidusest - vääratus, mille tagajärjed viimase ajani ulatavad. (lk 137; "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust")
* Tõesti, kõige peale vaatamata poleks meil sugugi tarvis oma tuleviku pärast mures olla, kui meil mitte nii elavat mõtet ei kardetaks. Kui jõuaksime üle kord ka sellest hirmust, et meie ise midagi ei suuda luua, kui kaoks see sissepeksetud, sees kivistunud arvamine, et meie ainult valmis eeskirjade järgi võime elada, kui süttiks ka meis põlema elava, loova mõtte tuli — siis oleks ilus elada. (lk 138, "Katkendlised mõtted minevikust ja olevikust")
* Mul pole mingisuguseid auväärilisi dokumente, mille pääle ma toetuda võiksin, näidates, et dogmaks saanud õpetus meie muistse rahvaelu iseloomust liig mustavärvilist pilti pakub. Mul pole materjali, mis uskuma sunniks, sest et temas [[tõde]] must valge pääl kirja pandud oleks. Minu materjal on tumm. Teda peab alles rääkima õpetama, ja ma kardan, et siiski iga kuulaja ta keelt omaviisi seletaks. Kuid ta on sellest hoolimata mind sundinud oma kaasapäritud usku eestlase minevikust[[minevik]]ust revideerima ja teisele lõpuotsusele jõudma. (lk 142-143, "Pulmakann". Postimees nr 206, 9. september 1916, lk 1)
* Eesti rahva maitsele näib iseloomulik, et ta kokkukõlalisest, tagasihoidlikust ilust lugu ei oska pidada ja tal ilmaski küll ei saa. Talupoiss, kes meie päevil kuival suve ajal kirikusse tuleb, veesaabaste otsas "vastsed kallussid", ei ole kuidagi linnakultuuri järelealpija, nagu arvata võiks, vaid meie rahva muistsete toreduse traditsioonide esindaja. Vanad saksa soost maarahva kirjeldajad ei oska küllalt imestada, kuidas naised, kes kodus ainult särgipihal käisid, kirikumäel ka kõige kuumemal suve pühapäeval teineteise pääle tõmmatud kuues ja kasukas kehklesid. Palju pidi olema, siis oli tore; üliküllust pidi avaldama, siis imponeeris; kuhjaga mõõt - mehe mõõt! (lk 144; "Pulmakann")
* Kogu oma neiupõlve aja kudus tüdruk sukki ja säärepaelu, valmistas vöösid ja pussakaid, tikkis särke ja kirjas kindaid, ning sugulased aitasid heldel käel kaasa. Ja kõik see aastate töö vili, kirstudes ja vakkades varjul peetud varandus raisati ühel ainsal päeval ära: pulmas. Iga ainuke pulmavõöras pidi kingituse saama, ükski ei tohtinud tühjal käel pidumajast lahkuda. Sel ühel päeval pidi igaühele ulatama, sel päeval oldi rikkad! Hõissa, pulmad! (lk 144; "Pulmakann")