Helmi Neggo: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
28. rida:
* Lõuna-Ameerikas Rio Negro ääres elab rahvas, kelle päälik kannab nööri otsa aetud sõrmepaksustest mäekristallpulkadest pääehet. Et pulgast auku läbi puurida, töötab mees ilma vahetpidamata 3 aastat. Pääliku pääehte valmistamiseks kulub ära kaks inimese põlve. Kas on ühelgi Euroopa vürstil krooni, mida selle lihtsa kiviehte kõrvale võiks seada? Aga looduseinimene ei aima ju, et eurooplastel imelik arvamine on, aeg olevat raha. Pääasi on midagi kaunist teha, ükskõik kas see tema eluaeg valmis saab või mitte. (lk 149; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
* Looduseinimese pikaldane töötamisviis iseenesest on juba mõõduandev tegur, mis tema kunsti iseloomu ära määrab: loov kunstnik kui üksikisik, oma maitse ja arvamustega, unistuste ja ettekujutustega kaotab tähenduse ja astub kõrvale. Kus loodusrahva kunst otsekohe mõtteid tahab avaldada, sääl pole need üksiku, vaid seltskonna ideed, millest ta räägib. Esiisade teenimine, suguharu kaitsevaimu kujutused jne. on niisuguse kunsti objektid. Kuid ka kui meie mõttekunstist jälgegi ei leia ja meil ainult ehtivate kujudega tegemist on, ei leia kusagilt märki üksiku kunstniku inspiratsioonist. Meie näeme ju veelgi, kui raske kunstnikul on vabaneda oma ümbruse ja aja maitsest ja täiesti uut teed leida. Mitu korda enam kui vabalt loovat kunstnikku köidavad rahvakunstnikku seaduseks muutunud kombed, traditsioonid. (lk 149; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
* Mida kiidame me kõige enam rahvakunstis? Kas mitte ta kindlat stiilitundmust? Kuid just stiil on pantser, mille läbi rahvakunst end kindlustab igasuguste äkiliste hüpete vastu arenemises, iga üksiku kunstniku fantastilise mõtte, iga suurema uuenduse vastu. Läbi aastasadade kujunevad kindlad vormid ja seadused, mille järgi iga mustri kokkuseadmine sünnib, arenevad teatud motiivid ja tüüpused ainuõiguslisteks, mis alalõpmata vaheldudes siiski alalõpmata korduvad. Kõik teatud rahva tööd teatud stiilis on üksteise nägu ja üksteisest kohe tuntavad. Rahvas ise on need tööd loonud oma ilma nimeta kunstnikkude käe läbi, kes oma leidlikkuses ehk ühe või teise variatsiooni stiili vormitagavarale juurde lisavad ja uusi kombinatsioone sünnitavad, kuid kelle loovat tegevust juhib ja valitseb seaduslikuks saanud maitse traditsioon. (lk 149-150; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
* Sest mitte ainult ornamentikas ei hoia rahva vaim jäänuseid alal, kõik meie elu on läbi imbunud kommetega, mille tähendust enam keegi ei tea, kuid mis omal ajal otstarbekohased olid ja mille mõte kõigile mõistetav. Kas keegi teab, miks meie härrade frakil veel täna tingimata kesk selga kaks nööpi peab olema? Rätsepa meelest oleks patt püha vaimu vastu, kui keegi omale kuue ilma nende täiesti asjata, motiveerimata lisandusteta telliks. Meie vanaisade ajal teadis igamees, milleks neid tarvis läks. Sest kui tolleaegse põlvini ulatuva kuuemoe ajal härrad ratsutama läksid, kinnitasid nad nende nööpide varal oma kuuehõlmad üles. (lk 155; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
* On kindel, et mõnel ornamendi-motiivil on rändamise jõudu ja visadust, mida võib võrrelda rahvajuttude rändamisega. Ühetaolised motiivid naaberrahvaste juures vastavad keele laensõnadele. Mida enam ühist ehtekunstis, seda tõenäolisem on võimalus ajalooliselt vastastikku mõjuavaldust tõeks teha. Kuid teiselt poolt peab ettevaatlik olema enneaegsete otsuste tegemises. Õigusega on öeldud, et ühtlus üksikutes motiivides iseenesest niisama vähe tunnistada suudab kunsti ühisest algjuurest kui häälekõlaline sarnasus sõnade vahel etümoloogias. (lk 156; "Rahvakunsti üleüldisest iseloomust")
* Aga ungari suur ja värvikas rahvakunst särab kõigis vikerkaarevärvides nelkidest, roosidest, tulpidest, kõigist fantastika imelilledest geomeetriliste kirjade kõrval. Ungari rahvuslik iseteadlikkus seletab, et siin eht madjari nähtus on, ja selle kunsti esiisasid vast Pärsiast ja steppidest võib otsida, tal aga muu Euroopaga midagi ühist pole. Kuid needsamad lillekirjad, needsamad motiivid ja kompositsiooni põhjusmõtted vaatavad meile vastu paljudest Lääne-Euroopa talupojakunsti töödest, neid leiame sakslaste ja rootslaste juurest, ja neid leiame - eesti käise- ja tanukirjadest. (lk 166-167,; "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918)
* Niipalju paistab ümberlükkamatu kindlusega silma: meie peame palju enam kui siiamaani rõhutama oma maakondlikke ja kihelkonnalisi lahkuminekuid, rannaelaniku ja põhjapoolse ning lõunapoolse sisemaamehe isesugusust, kui tahame tundma õppida iseennast niisugusena, nagu me tõesti oleme. Šabloonilised eelarvamised "eestlase iseloomust ja laadist" üleüldse peame kõrvale heitma ja välja arendama saarlase ja virulase, mulgi ja võrukese lokaalpildi. Alles iga üksikut põhjani ta iseäraldustes tundes võime otsustada, mis üldeestilikud omadused neid üheks ühtluseks ühendavad. Sest see tõeasi peab selguma igaühele, kes meie vanavara lähemalt tundma õpib: nii lame ja ühtlane kui meie maa ka geoloogiliselt on, nii kõigele liikuvusele ja isekeskisele läbikäimisele soodus, kui ta ka geograafiliselt näib: tema elanikkude ajalugu on siiski niisuguseks kujunenud, nagu lahutaksid kihelkonda
kihelkonnast, valda vallast ülepääsmata alpiseljandikud. Vanavara poolest võib nii vähe isekeskist mõjuavaldamist lähestikku elavate kogukondade vahel tõeks teha, et ainult imestada võib. Isegi naaberkülad läksid rahvariide poolest teineteisest lahku, ja kirikumäel võis naiste kodukohta nende tanude järgi varsti ära tunda. (lk 168; "Stiilist eesti rahvakunstis")
* Kui meil pilgatakse, et Eesti helilooja "euroopalikku muusikat" teeb, siis on see kahtlemata raske etteheide tema kunstnikuande ja kunstnikuaususe vastu. Aga kui rahvas mingi võõra lauluviisi - näiteks kirikulaulu motiivi - omaks võtab, teda sadades teisendites, muudetult, võõristatult, tundmatuks moonutatult üle kogu maa kui rahvalaulu laulab, siis ei tule kellelegi meelde sellest kui plagiaadist ehk vaimuvaesuse tunnismärgist rääkida. On - kui nii tohib ütelda - rahva loomulik õigus nii teha. Umbes sarnane nähtus kordub ka teistes kunstiharudes. Üks saksa uurija seletab, et kõik nn. talupojakunst on sündinud valesti mõistetud, oskamatult järeleahvitud linnakunstist. Kuid ka seal, kus suurte kunstistiilide mõju üsna selgesti tuntav, tema motiivid ainuvalitsejad, loob rahvas siiski - jaolt oma isesuguse maitse, jaolt tehnilise jõuetuse sunnil ometi üsna algupärase, värske, rahvusliselt mõjuva kunsti, mida ta täie õigusega omaks tohib nimetada. (lk 171; "Stiilist eesti rahvakunstis")
* On huvitav tähele panna, missugune kunstistiil, missugune ajalooline ajajärk kõige kestvamalt mingi maa rahvakunstis jälgi on jätnud. Islandis elab veel praegu puhas romaani stiil. Mõningas Saksamaa osas on usupuhastuse ajajärk nähtavasti kõige iseteadlikuma, jõukama talupojaseisuse leidnud, kelle renessansistiil pärastistele, vaesenevatele põlvedele eeskujulikuks, ideaalseks jäi. Rootsimaal on ainuvalitsus rõõmsa, kerge rokokoo, 18. aastasaja lõpu kunstistiili käes. (lk 172; "Stiilist eesti rahvakunstis")
* On öeldud, et meie tõug omas mõistlikus, tagasihoidlikus kainuses fantaasiavaene ja kuiv paistab, ja kõik nähtused toetavad selle üteluse õigust. Ainult mitte meie vanavara. Meil on käiseid, mille põlevas värvi-ilus terve Orient leegitseb, meil on vaipasid, mille lugemata värvide mahe kokkukõla lugemata teisendites kordub ja vaatajat ikka uuesti kuni ekstaasini suudab vaimustada. Iga samm Muuseumis pakub üllatusi ja imet sellele, kelle silmad sarnaste nähtuste jaoks on avanenud. Mitte kainust ja kuivust, neid soomeugrilisi omadusi, mis nii selgesti esinevad näit. soome rahvakunstis, ei taha ma ette heita meie vanavarale, küll aga otse selle vastu liig vähest mõõdupidamist. Meie töödes puudub täiesti suursugune lihtsus, mis näit. klassilisele kunstile tema üleoleku kogu inimsoo ajaloos on kindlustanud. Midagi hirmus rasket, liialdatut, täistopitut näeb tihti meie ornamentikas. Ei ole õhku, ei ole valgust, igalt poolt looklevad välja marjaoksakesed, väädiharukesed; käisekirjad avaldavad
mõnikord põliste metsade muljet, kus liaanide ja väätkasvude, suurte hiilgavate lillekarikate ja fantastiliste lehtede läbipääsmatu tihnik hinge kinni ähvardab matta. Kui ma ette kujutan Muhu noorikut apelsinikollase lühikese aluse ning aniliinroosade ja apelsinikollaste ülikirjute sukkadega, pääs küünrakõrgune, üliere, helmestest särav Harju tanu, ees suurte pärlite ja rahadega üleni täisõmmeldud, pantseritaoliselt kange, neljanurgeline, tulipunane põll, siis valdab mind jube tundmus, otsekui kuuleks ma imelikku ja hirmsat saagat muistse inimesesööja
barbarirahva kuningaemandate õudsest, verd tarretama panevast ilust. (lk 174-175; "Stiilist eesti rahvakunstis")
* Niisugune vapustus on praegune sõda. Kui palju ta ka viletsust, häda, surma ja hävitust, pisaraid ja muret ilma on toonud, kui ta suudab inimesi äratada väärtuste ümberhindamisele, peatama jäänud loomevõimu elustamisele, uinuvate jõudude uuesti tegevusele panemisele, siis - pidi ta olema - paratamatu. Meie ei suuda praegu veel aimatagi, missugustel aladel, kui suurel määral ja kui kaua aega pärastki ta elustust võib tuua, kuid mitmelgi pool näeme, ehk õigemini aimame algidusid uute väärtuste leidmisest, milleks inimestel enne olid silmad kinni. Niisugust silmade avanemist võib juba praegu tähele panna, kuigi alles idus, naise elu, tema tööjõu tarviduse ning hindamise kohta, ja lõpuks, tema kui uue jõu sünnitaja kohta. Ei ole ala, kus oleks oldud siiamaani rohkem pimedusega löödud, tagurlised, vastutulematuses ja arusaamatuses rekord võetud kui just siin. (lk 179,; "Väärtuste ümberhindamisel". Pealinna Teataja (Petrograd) nr. 34, 11. veebruar 1916, lk 2.)
* Kellel ei oleks luuletamise pattu hinge taga. Noores põlves, koolilapsena, seatakse tihti riime kokku kuu kumast ja tähtehelgist, õrnast õhust ja päevasärast, riimitakse nüüd ja püüd, süüd ja hüüd salmide lõppu, painutatakse rütmi "silmatera ja maakera"; kuid sarnaste vallatuste najal nõuda luuletajaks tunnustamist oleks enam kui naeruvääriline. Kui aga sarnase naeruväärsusega siiski hakkama saadakse, siis on see seletatav ainult enesekriitika puudusega. (lk 188, "Meie seltsid, seltsitegelased ja arvustus". Pealinna Teataja (Petrograd) nr 265, 20. (3.) november 1916, lk 2)
* Meie oleme väike ja vaene rahvas. See on kurb, pole aga veel kaugeltki haletsemise väärt asi ega tarvitseks meie õnnetuse juureks olla. Kuid ta muutub paratamata selleks, kui meie ka oma nõuded iseenese kohta väikesteks, liliputlikeks muudame. Kes keskpärasusega lepib, on alaväärtuslikuna hukka mõistetud. (lk 195, "Järelkaja. Midagi eestilikku". Postimees nr 13, 17. jaan. 1917, lk 1)
* Võrrelge Anna Haava armastuslaulusid Marie Underi erootiliste sonettidega ja te saate aru, missugune hiiglakuristik eesti noort naist vanemast põlvest lahutab - kuristik, mida mitte üksipäini temperamendi arvesse ei või panna. Anna Haava on naine, Marie Under on daam; Anna Haava armastab, Marie Under laseb ennast armastada. Anna Haavas nutab ja naerab ja armastab loomulik naiselikkus; Marie Under on daam, aastasadade-pikkuse arenemiskäigu ja kultuuritraditsioonide saadus. (lk 204; "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu nr 27, 1919, lk 210-212)
* Kultuur iseenesest on õieti juba luksus. On enesepete arvata, et kultuuri arenemine taotleb otstarbekohaste, kasulikkude nähtuste loomist. "Kultuur" tähendab harimist. Kultuuri ajalugu on looduse harimise, parandamise, ümbermuutmise ajalugu, aga mitte looduse määratud sihis, vaid tihti ainult inimese tujukuse, "asjata" ilu tagaajam ise mõttes. Elu alalhoidmise seisukohalt oli tähtsusetu, kas alginimene tappis oma vaenlase loomuliku või kunstlikult sümmeetriliseks voolitud kiviga. Ja elu alalhoidmise seisukohalt on täiesti meeletus, et kõrvakuulmine - see varitseva hädaohu eest hoiataja võitluses olemasolu pärast - loob kultuuriilmas hingesulatavaid sümfooniaid ja seraafilisi oratooriume. Alginimeste karvastest, klambritaolistest käppadest, mis omanikku toitsid ja kaitsesid, on nüüd saanud moodsa daami piimvalged, haprad, peened sõrmed, mis jõuetult siidirüü rüpes puhkavad ja võimetud on igasuguseks kasulikuks, jõuduküsivaks tööks. — Ja siiski on just tema teatud mõttes kultuurisümboli kehastus, monument inimese valitseja-seisukoha auks, tunnistus sellest võimsast, omavolilisest tahtmisest, mis loodust sunnib tema enese kiuste kasvatama ilma kivita ploome ja suuri, hiilgavaid õiekarikaid, mis kunagi seemet ei kanna. (lk 205; "Daam ja armastus")
* Daam on Läänemail aastasadasid seisnud suure armastuse-kultuse altaril. Kunstis ja luules, poliitikas, ajaloos ning üksikute inim este elus mängib ta otsekoheselt või kulisside tagant mitte liig tähtsaks hinnatavat osa. - Algusest lõpuni liigub daami elu armastuse raamides. Meestele meeldimine, armastuse äratamine seisab ta huvide keskkohas. Daam elab armastusele, armastuses, armastusest. Kuidas on see erandita armastusele pühendatud elu naise enese hinge kujundanud? Kas on spetsialiseerumine armastuses nagu iga teinegi spetsialiseerumine iseäralikku täielikkust omal alal loonud? Kas suudab daam sügavamalt, kirglisemalt, kestvamalt armastada kui loomulik naine? Kas on armastusekultus ka armastuse-geeniusi sünnitanud? Oleneb asja enese iseloomust, et vastus neile küsimusile eitav on. Armastuses on voorused ja geeniused vast veelgi haruldasemad kui teistel aladel. (lk 206; "Daam ja armastus")
* Lehitsetagu ainult mõnda "Frauen-lyrik"-kogu, siis tunneb selgesti, kui ühetaoline daami hingeelu on igal pool maailmas, olgu ta võrsunud Lääne-Euroopa vanast kultuuripinnast või aga eesti uudsest talupojakultuurist. Paremates lauludes sääl leiame sedasama, mis meid Marie Underi paremates lauludes vangistab, sedasama säravärvilist, impressionistlikult maalitud lillelist tagaseina defineerimata nukrusetundele - meelelikkuse lahutamata kaksikõele! - ning sedasama "julget pattu". Daami "ärkavad meeled, nautimisel peri" (lk 50) tahtvad end "rõõmu roosast laenetest" (lk. 53) kanda lasta; "all kahisevat, kallistavat siidi/ ta ihu tuksub pillam isepüüdi,/ on murdumas kui lillist tulvil vaas" (43). Ta "ülemeretab" oma hõõgava meelelikkusega mehe, kelle ihaldamine talle niisama tarvilik on elamiseks kui õhk ja toit. Ja siiski: kui ära langeb kõik välise sära "irdumata paistev kest" ja me alasti hingelt küsime ta viimast tõtt, tungib tunnistus rinnast: "End armastan!... Ei raatsi, raatsi lahku - enesest." (lk. 60).
:See on Nartsissuse tunnistus. (lk 210; "Daam ja armastus")
* Kahest kalduvusest sünnib iga rahva ajalugu: alalhoidlikust ja uuenduslikust. Perioodiliselt pääseb üks neist teise üle võimule. Varsti aga vahetavad nad jälle osasid. Kummalgi on oma ülesanne, oma õigustus; üks on ilma teiseta mõeldav niisama vähe kui magneti positiivne poolus ilma negatiivseta. - Kui tihti ei vaielda selle üle, kumb õigem on, kas evolutsioon või revolutsioon. Missugune tühi töö ja vaim unärimine! Kumbki on "õigem" omal ajal. Rahulikus arenemises kasvavad ja küpsevad teatud vastuvõetud ideed; neid tehakse elus tõeks viimse võimaluseni, kõik töötatakse ilusalt peenikeselt, korralikult läbi. Aga kui sarnane ilus, peenike, korralik arenemine väga kaua kestab, tuleb viimaks silmapilk, kus arenemisest enam juttugi olla ei või, vaid ainult lubjanemisest ja mülgastumisest. Evolutsioon arendab korra vastuvõetud ideesid, ta ei loo aga ühtegi uut. Seda suudab revolutsioon. (lk 216; "Tagasi vaadates". Tallinna Teataja nr 15, 28. märts; Postimees nr 26, 30. märts 1918)
* Seltskond ei tee kunagi revolutsiooni - see on seltskonnavastane nähtus. Seltskond areneb rahulikul, evolutsioonilisel teel ja kaitseb esiisade pärandust vaimlises ja ainelises mõttes. Kui seltskond terve ja tugev on, saab ta selleks loomulikuks vastupanijaks, mis uuenduste kiirsõiduvankrit nii pöörase rutuga edasi kihutamast keelab, et ta omaenese hoo pärast end puruks jookseks. Seltskond esindab pääajude vastutöötavaid tsentreid, ilma milleta kõik inimese tegevus ainult joobnu jaburdam iseks muutub. — Aga seltskond peab ka vaimliselt nii painduv ja vastuvõtlik olema, et revolutsiooni positiivse tuuma ja uute ideede seemnest üles kasvatada uus poliitiline ehk seltskondline korraldus. Alalhoidlikul seltskonnaklassil pole revolutsioonis sugugi mitte vähem tähtis osa kui edasitormaval revolutsioonilisel hulgal. Otse selle vastu tõendan ma: revolutsiooni lõplik õnnestumine ehk nurjaminek oleneb kõigepäält sellest, kui terve ja iseteadlik ning ühtlasi kui arenemisvõimuline ja vaimlistele huvidele vastuvõtlik on alalhoidlik klass. (lk 218; "Tagasi vaadates")
* Tahan kiita Tartut, seda armast kodulinna, pesalinna. Ka linnadel on oma hing, nagu inimestelgi. Mõned on sümpaatlikud, teised vastikud, kolmandad ükskõiksed. Ei ole kaua tarvis linnas viibida, et tunda, kas ta on sõber või vaenlane. Niipea kui sa tundmata vaksalis rongist maha astud ja läbi võõraste tänavate oma teed hakkad otsima, tuleb linna hing sulle vastu ja räägib sinuga. Tallinna hingega ei saa minu oma sugugi läbi. "Hoia minu eest," ütleb ta mulle, "ma olen täis konni ja krokodille," ja ma põgenen Tallinnast. Aga Tartu hing tuleb mulle vastu nagu mõni armas, paks tädi. "Sa vaene, äravintsutatud," ütleb ta mu reisiväsinud hingele, "tule, läheme Werneri juurde, joome tass kohvi." Sest Tartul pole mitte ainult hing. Tal on ka süda, ja see süda on Werner. 150-pennise kohvi abil uuendavad siin igapäev oma vereringjooksu kõik, Tartu väsinud ja väsimatud ka. See on korra üks tartlase elutingimustest. (lk 232; "Tartu kiituseks". Postimees nr 214 ja 221; 3. ja 11. okt. 1919, lk 5 ja 1.)
* Mitte kõik meis ei sure, mitte kõike ei neela aeg. See linn, mille hing on truu mäletamine, hoiab alal meie mineviku kujud otsekui vanatüdruk kuivi lilleõisi raamatu vahel. Ma käin ja vaatan majasid, kus ma elanud olen aastate jooksul - Tööstuse uulitsas, Veski uulitsas, Maarjamõisa uul. Mitte midagi pole muutunud, mitte hundiaugudki uulitsaprügituses. Ma käin nagu muinasjutu kuningapoeg kibuvitsaõiekese magavas lossis. Imelik õudus valdab meeli otse kivistavat truudust nähes, millega Tartu kõike alal hoiab. Näituse uulitsal on veel pori alles, millesse ma viieteistkümne aasta eest oma kalossi kaotasin. Ja Peterburi mäel seisab veel väike punane kivimaja, milles mu vanemad ammu, ammu pulmi pidasid. Ka õpetaja Eisenschmidt, kes neid laulatas, on veel alles... (lk 233; "Tartu kiituseks")
* Meie teame: meie maa on soine ja üksluine, ta ei anna ei maastiku piirjoone ega ehitusaine poolest äratusi ega tõuget suurejoonelise arhitektuuri sündimiseks. Meie talumajad paistavad eemalt vaadates otsekui hallid mutukad, igavad ja labased oma äärmises argipäisuses. Ühelgi maal pole ma inetumaid näinud. Minu vanavara-armastaja süda ei nutaks mitte ühte pisarat, kui nad kõik korraga ära kaoks ja asemele tuleks lahked, valgekslubjatud savimajad punaste telliskivikatustega, mis kui õunad õueaia haljusest vastu säraks. Aga ma tean juba, et mitte niisuguseid vanade õlekatusega tarede asemele ei ehitata, ka mitte Soome moodi punaseid, valgete ukse- ja aknapiitadega puuhooneid, vaid meie maamehe paleus on jäle kollaseks värvitud kahekordne alevimaja verandade ja palkonitega. (lk 235; "Tartu kiituseks")
* Ja juba järgmisel päeval tervitab meid neitsilik Helsingi. Oma kuni veeservani ulatuvate valgete rannauulitsa majadega näib ta otsekui vee peal hõljuvat, meile vastu ujuvat kui valge luik. Ole tervitatud, sa vaikne, valge linn! Ole tervitatud, sa ideaalsete saunade ja ideaalsete kohvimajade linn! Kuskil maailmas ei või üksildane inimene nii koduselt elada kui Helsingis. (lk 240; "Väikesed kirjad Nizza reisilt". Tallinna Teataja nr 67, 89, 110 ja 179; 22. märts, 19· apr., 31. mai ja 23. aug. 1919, lk 5, 6, 5 ja 5)
* Helsingi naised kõnnivad, otsekui kuulaks igaüks omas hinges "Porilaste marssi". Üks-kaks, üks-kaks, üks-kaks käivad nad toredas marsitaktis. Need suured, uhked naised, kelledest nii harvad naiselikku ilu ja õrnust omavad, mõjuvad mu peale otsatu imponeerivalt. Neil on tundmus, kui oleks nad kuningannadeks sündinud, ja kui nad poest omale pitsikesi ostavad, ehk Esplanaadil kell 3 jalutavad, on nende olekus kuninglikku tenue’d ja vooruslikkust. Neist saavad uhked ja õnnelikud emad, kel midagi ühist pole meie vaevaste prouakestega. Nad kasvatavad ja ehivad oma lapsi kui kuningatütreid ja kuningapoegi, kelledest kasvab iseteadlikke, õnnelikke kodanikke avarale vabale Soomele. - Stockholmi naised kõnnivad palju rahulikumalt. Nad ei marsi. Kõndides naeratavad nad ja kiigutavad endid veidi puusadest. Nad on põhjamaade tugevat, uhket, naervat tõugu, aga neis on ka palju naiselikkust ja elegantsi - hoolimata oma hiiglaslikkudest jalgadest. Neil on üsna teine pilk enese ja elu peale kui see, millega me saksa ja vene romaanides oleme harjunud. Nad on täiesti "ärganud" ja iseteadlikud. Väga teadlikud, selle sõna igas mõistes. (lk 242; "Väikesed kirjad Nizza reisilt")