Marie Under: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
39. rida:
* Kui [[naine]] luuletab, siis on see loomulikult ainult tühine koketerii, [[edevus]], demonstreerimine. Seepärast kirjutavad ka [[mehed]] pääasjalikult ainult naistest ja naistele, naisluuletajad aga ainult enesest ja enesele. Hääks näiteks sellele on Marie Under. Peaaegu igas [[sonett|sonetis]] ülistab ta oma [[keha]], oma garderoobi, oma lõõmavat [[kirge]]. Ta demonstreerib oma naiselikke omadusi ning kriipsutab oma naiselikke iseäraldusi sajad korrad alla. Ta uhkustab oma saja-versta-pikkuste sukkadega ning tahab meid uskuma panna, et need ei lõpegi temal.
** [[August Gailit]], "Sinises tualetis daam" (''cit. via'': [[Hasso Krull]], [http://www.vikerkaar.ee/archives/491 "Teil pole õigust olevikku ära põlata"], Vikerkaar 12/2013)
* Võrrelge Anna Haava armastuslaulusid Marie Underi erootiliste sonettidega ja te saate aru, missugune hiiglakuristik eesti noort naist vanemast põlvest lahutab - kuristik, mida mitte üksipäini temperamendi arvesse ei või panna. Anna Haava on naine, Marie Under on daam; Anna Haava armastab, Marie Under laseb ennast armastada. Anna Haavas nutab ja naerab ja armastab loomulik naiselikkus; Marie Under on daam, aastasadade-pikkuse arenemiskäigu ja kultuuritraditsioonide saadus. (lk 204)
* Lehitsetagu ainult mõnda "Frauen-lyrik"-kogu, siis tunneb selgesti, kui ühetaoline daami hingeelu on igal pool maailmas, olgu ta võrsunud Lääne-Euroopa vanast kultuuripinnast või aga eesti uudsest talupojakultuurist. Paremates lauludes sääl leiame sedasama, mis meid Marie Underi paremates lauludes vangistab, sedasama säravärvilist, impressionistlikult maalitud lillelist tagaseina defineerimata nukrusetundele - meelelikkuse lahutamata kaksikõele! - ning sedasama "julget pattu". Daami "ärkavad meeled, nautimisel peri" (lk 50) tahtvad end "rõõmu roosast laenetest" (lk. 53) kanda lasta; "all kahisevat, kallistavat siidi/ ta ihu tuksub pillam isepüüdi,/ on murdumas kui lillist tulvil vaas" (43). Ta "ülemeretab" oma hõõgava meelelikkusega mehe, kelle ihaldamine talle niisama tarvilik on elamiseks kui õhk ja toit. Ja siiski: kui ära langeb kõik välise sära "irdumata paistev kest" ja me alasti hingelt küsime ta viimast tõtt, tungib tunnistus rinnast: "End armastan!... Ei raatsi, raatsi lahku - enesest." (lk. 60).
:See on Nartsissuse tunnistus. (lk 210)
* [[Helmi Neggo]], "Daam ja armastus", arvustus Underi "Sonettidele". Naiste Töö ja Elu nr 27, 1919; rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013
* Ja nagu Thais Aleksandria turul kõik oma hetäärihiilguse ära põletas ning süütuks sai, on Marie Under kõigest oma pitsivahust, värvisärast, siidist, lilledest ja lõhnadest teinud autodafee, mille tulest ta luulegeenius nüüd üles lendab enneaimamata jõus ja hiilguses. "Oo, olla inimene, uuestisündiv, oma eilist mina ärasalgav!" On sündinud nii kuulmata metamorfoos, et "Verivalla" kirjutaja ei enam ole isegi naine. See on ainult hing, alasti hing, jõurikas ja vägev kui algaegade titaanid. Siin on see jõud, mille tundmuste intensiteet sunnib kaasa värisema ka kõige ükskõiksema.
* Helmi Neggo, "Marie Underi uuestisünd". Postimees, 28. aprill 1920; rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013, lk 291)
* "Ekstaasi" read mõjusid üleliia julgetena, kuna eesti armastusluules oli domineerinud pigem loobumisnukrus. Underi sonettides võib märgata ka esmakordseid erootilise luule arendusi eesti poeesias. Seni polnud veel keegi kirjeldanud selliseid looduse värve, lõhnu ja helisid, mis otsekui voogasid üksteisesse ning kõlasid kokku naiseliku armastustundega. Underi luules ollakse ''õnnelik'', ''joobunud'', ''vaga'', vahel ''kurbki'', kuid mitte kunagi ükskõikne värvidemängu vaatleja. Tollane ametlik kirjanduskriitika ei teadnud õieti, kuidas sellesse suhtuda. Vaimustuse kõrval leidus ka eitavaid ja parodeerivaid hinnanguid. Seesugune ''siurutsemine'' sõjast väsinud maailmas tundus paljudele sobimatu.
| |||