Friedebert Tuglas: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
2. rida:
 
'''Friedebert Tuglas''' ([[aasta]]ni 1923 Friedebert Mihkelson või Michelson; 2. märts 1886 Ahja, Võnnu kihelkond, Tartumaa (praegu Põlvamaa) – 15. aprill 1971 [[Tallinn]]) oli eesti [[kirjanik]], [[kriitik]], kirjandusteadlane, tõlkija, toimetaja ja ajakirjanik.
 
==Proosa==
 
* Ei ole nõudlikumat vormi kui väikese [[novell]]i oma: anda mõnel ainsal lehe­küljel sündmus mitte [[anekdoot|anekdoodina]], vaid elumahlase tervikuna; esitada inimesed, neid kirjeldamata; hingeeluline [[kriis]], seda sõnul eritlemata; ümbrusekujutus sellesse süvenemata; [[mõte]] ilma propageerimata ja [[meeleolu]] ilma rõhutamata, ning lõppude lõpuks nähtava tegevuse taga perspektiivne tagapõhi, sümboolne sügavus. See on [[sonett]] [[proosa]]s. (lk 31)
39. rida ⟶ 41. rida:
* [[Ilu]]s ja [[hirm]]us on inime...
* [[Eesti]] on [[riik|maa]], kus [[tõde|tõe]] asemel tuntakse [[autoriteet]]i, [[vabadus]]e asemel [[pelg]]u, [[igatsus]]e asemel [[väikekodanlus|väikekodanlikku]] tuimust.
 
 
==Tema kohta==
* Kui jutukangelane 250 lehekülje jooksul kaks korda kiremere kõige tumedamatesse [[sügavus]]tesse kastub, hakkad paratamata kahtlema selle mere ulatuse juures. (lk 38)
* Aga ka Ormusson ise: ta suudab surnud [[loodus]]t elavaks teha oma loojapilguga, ta oma on imettegev muinasjutumõõk, kuid ta ei oska sellega muud peale hakata kui [[vihmauss]]e maast torkida. Ta on Parzivali legendide [[rüütel]], kes sõidab püha [[Graal]]i otsima ja leiab - [[alastus|alasti]] naise. (lk 39)
* Ta oskab meile meie loodust nii õnnestavalt ilusas valguses näidata, et me mõnikord sooviksime tema geniaalsuse sisse uskuda. Autor nimetab oma tööd [[romaan]]iks, harilikus mõistes pole ta seda aga kuidagi. Ei mingit tegevust (Ormussoni kaks viimast päeva suvemajas on ka oma romaanitaolisuse poolest vastolus kogu looga), ei elu [[kirjeldus]]t, isegi mitte [[psühholoogia|hingeteaduslikku]] analüüsi (olgugi palju tabavaid tähelepanekuid!). Kõik ümbrus, isikute äärejooned, sündmustik on tuhm, ainult kangelase subjektiivsed [[meeleolu]]d säravad kõigis vikerkaarevärvides. Raamatus on ainult meeleolusid, igasuguseid, isekeskis kontrasteerivaid, kuid alati huvitavaid, tihti ootamata ilusaid meeleolusid. Teos on otse tüüpilik päevaraamat. Aga ta on ka liig suurel määral päevaraamat, et kui kunstitöö kogumõjus rahuldada. Ta on nii intiimne, et lugeja tarvilist distantsi enese ja kangelase vahele ei suuda luua, et teda plastiliselt enda ees näha. Ormussoni lastakse liig palju pihtida, liig vähe käsitatakse teda kui probleemi, kui tüüpust. (lk 40-41)
** [[Helmi Neggo]], "Estetismuse vanne", arvustus "Felix Ormussonile". Eesti Kirjandus nr 10, 1915, lk 313-317, rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013
 
 
==Välislingid==