Ajalugu: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
27. rida:
* [[Herodotos]] ütleb: "Vähe asju juhtub õigel ajal ja ülejäänut ei juhtu üldse. Hoolikas ajaloolane parandab kõik need vead."
** [[Mark Twain]], "Hobuse jutt" ("A Horse's Tale", 1907); Twain ei tsiteeri Herodotost, vaid iseloomustab tema suhtumist ajalookirjutusse.
 
 
 
* Ajalooteadus hakkab ikka enam ära pöörduma "kangelaste" ja suurte meeste tegude ja tahtmiste kirjeldamisest, hakkab ikka enam käsitama tervete rahvakihtide ja rühmade hingeolulist, poliitilist, majanduslist arenemist, ja ikka sügavamalt põhjusi otsima ajalookäigu suurte probleemide tekkimise ja lahenemise kohta. Ka kõige imponeerivam isikukuju - ja olgu ta [[Napoleon]] - saab võimalikuks ja teguvõimsaks alles selle läbi, kuidas ta suudab ehk tahab suhtuda oludega, "ajavaimuga". Üksiku inimese [[tähendus]] ja tähtsus kuivab kokku pisitillukeseks niisuguse vaatlemisviisi valgusel. Aga sellepärast ei kaota ta veel oma huvitavust. Hulkade hingeelu kõrval jääb isiku hingeelu alati veetlevaks vaatlemisaineks. Iseäranis, kui isikut tema vaimulaadi ja päritoleku poolest võib pidada suurema rühma vaimliseks esindajaks, tüübiks. (lk 76, )
* Iseäralik, kui õudne on Balti ajalugu. Oma igaveste [[tüli]]de ja [[intriig]]idega pole ta mitte sugugi meeltkosutavam kui meie orjarahva rammestus-uni. (lk 76)
** [[Helmi Neggo]], "Johann Reinhold Patkul". Tallinn: Varrak 1920, ''cit. via'' Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013
 
 
 
* Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid [[fakt]]idena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
* Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd [[lõpp]] igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.
** [[Karl August Hindrey]] "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1
 
 
 
44. rida ⟶ 57. rida:
** [[Marek Tamm]], [https://leht.postimees.ee/6990019/vikerkaar-loeb-pildikesi-ollerahva-kaugemast-minevikust "Pildikesi õllerahva kaugemast minevikust"] Postimees, 5. juuni 2020
 
 
* Me ei võta [[ühiskond|ühiskonnas]] piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud [[sündmus]]ed on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu [[tsensuur|tsenseerida]].
* Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või [[mälestusmärk]]e ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed [[kangelane|kangelased]]. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.
* Meil on olemas kollektiivsed isiklikud [[trauma]]d ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne [[süü]] või selle [[lunastamine]] on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Me ei saa ajalugu tsenseerida], ERR, 13.06.2020
 
 
* Seda seisukohta on omaks võtnud õige mitmed rahvad, et juba koolide kaudu sisendada veendumusi, mis ei tarvitse vastu peegeldada tõelisi sündmusi. Ja meilgi on olnud oma lõunanaabriga hoopis erinevaid ja kaugelt lahkuminevaid seisukohti teatavate perioodide sündmuste kohta, mis sealseis õpperaamatuis ilutsesid [[fakt]]idena, nüüd aga kuuldavasti jälle kiirelt kaovad.
* Nõnda tegid enamlased ajalugu ja nõnda nad seda õpetasid. Kuid sellel on nüüd [[lõpp]] igavesest igavesti ja Ajalugu ise kirjutab peatüki aja merre vajunud hiigelpettusest.
** [[Karl August Hindrey]] "Ajaloo-õpetus Venemaal", Postimees 9. detsember 1941, nr 124, lk 1
 
 
90. rida ⟶ 93. rida:
* Et me suudame ajaloolise jutustuse või [[romaan]]iga minevikku taastada – see on illusioon. Küll me võime taastada alternatiivse mineviku.
** Tiit Aleksejev saates "Plekktrumm", ETV2, 04.03.2019; ''cit. via'': [[Toomas Sildam]], [https://www.err.ee/1144945/tiit-aleksejev-1939-on-meie-veremalus-aga-seda-ei-pea-kirjutama-nutulauluna "Tiit Aleksejev: 1939 on meie veremälus, aga seda ei pea kirjutama nutulauluna"] ERR, 09.10.2020
 
 
* Me ei võta [[ühiskond|ühiskonnas]] piisavalt aega arutada, miks ajaloos toimunud [[sündmus]]ed on niisugused nagu nad on ja mis on nende põhjused. Võimalik, et peame sajanditagused sündmused praeguste teadmiste-arusaamade kohaselt lahti seletama, aga paraku ei saa me ajalugu [[tsensuur|tsenseerida]].
* Kui me püstitame linna- või maamaastikule kujusid või [[mälestusmärk]]e ja -tahvleid, siis me loome kuvandi või tõstame eeslavale solistirolli isikuid, keda me oma aja- ja kultuuriloos peame oluliseks. Nad on ühel või teisel viisil midagi muutnud. [---] Me eeldame, et need inimesed, keda me n-ö eeslavale tõstame, on positiivsed [[kangelane|kangelased]]. Aga see, mis ühele sotsiaalsele grupile on positiivne, võib olla teisele negatiivne.
* Meil on olemas kollektiivsed isiklikud [[trauma]]d ja nende pidev ülekordamine tekitab ka küsimuse, kui kaua me neid n-ö kohvreid kaasas tassime. Mingil hetkel võiksime minevikust õppida ja mitte unustada, aga mitte ka pidevalt meelde tuletada. Kollektiivne [[süü]] või selle [[lunastamine]] on ka uute konfliktide ja süütegude katalüsaator.
** [[Marju Kõivupuu]], [https://kultuur.err.ee/1101799/marju-koivupuu-me-ei-saa-ajalugu-tsenseerida Me ei saa ajalugu tsenseerida], ERR, 13.06.2020