Matus: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
11. rida:
:Seda vallasurnust räägitakse.
* [[Juhan Liiv]], "[[Vari (Liiv)|Vari]]"
 
 
* Välistes vormides suutis [[kirik]] veel ennem oma mõju maksma panna, sisuliselt aga pidas rahvas aastasadade viisi protestantlikul maal oma ilmavaatest kinni, mis ühtlasi pagana ja katoliku ebausu segu oli. Iseäranis maksab see üleüldine märkus just eestlaste matusekommete kohta. Rahvas katsus kas lausa kiriklikust matusest eemale hoida või andis välistes vormides järele, kristlikus raamis aga oma paganust alal hoides.
** [[Helmi Neggo]], "Eestlaste matusekombed". Eesti Kultura IV. Korraldanud W. Reiman. Jurjevis 1915. "Postimehe" kirjastus, lk 123-163; tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013, lk 43
 
 
22. rida ⟶ 26. rida:
** [[Elfriede Lender]], "Minu lastele", Eesti Päevalehe AS, 2010
 
 
* Inimesel on vist veres nautida matuseid ja matusetavasid. Ja tõepoolest, kus oleks praegu [[arheoloogia]], kui inimloomuses poleks seda joont? (lk 95)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996
 
 
53. rida ⟶ 60. rida:
:Lena sõnul läks alates [[peied|peielauast]] olemine kergemaks ja edasi pidutseti üheskoos. Lena sõnul sai sõbranna ekspeikast kiirelt üle ja võimalik, et Ken on tema [[London]]is asuva [[kodu]] tagaaia mullas tänaseni. (lk 51-52)
* [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020
 
 
* Inimesel on vist veres nautida matuseid ja matusetavasid. Ja tõepoolest, kus oleks praegu [[arheoloogia]], kui inimloomuses poleks seda joont? (lk 95)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu". Tõlkinud Laine Hone. Sinisukk, 1996