Rahvariie: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Pilt |
|||
3. rida:
==Proosa==
* Muistsete eestlaste riie juba äratas - täiesti lahkuminev [[mõis]]a ja [[linn]]a moodust, nagu ta oli - imestust ja õudust võõras vaatajas, rääkimatagi [[laul]]udest ja kommetest, [[simman]]ite kriiskavast, taltsutamata rõõmuavaldusest. Selles isesuguses, poolbarbaarses õhkkonnas pidi kahtlemata kasvama omapärane, muu [[Euroopa]] ilutundele võõras maitse. Meie esivanematel peab olnud olema oma isekarakteriga, õudne barbaarne Venus.
** [[Helmi Neggo]], "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]]. Ilmamaa 2013, lk 127
* Aga ungari suur ja värvikas rahvakunst särab kõigis vikerkaarevärvides [[nelk]]idest, [[roos]]idest, [[tulp]]idest, kõigist fantastika imelilledest geomeetriliste kirjade kõrval. Ungari rahvuslik iseteadlikkus seletab, et siin eht madjari nähtus on, ja selle kunsti esiisasid vast [[Pärsia]]st ja [[stepp]]idest võib otsida, tal aga muu Euroopaga midagi ühist pole. Kuid needsamad lillekirjad, needsamad motiivid ja kompositsiooni põhjusmõtted vaatavad meile vastu paljudest Lääne-Euroopa talupojakunsti töödest, neid leiame [[sakslased|sakslaste]] ja [[rootslased|rootslaste]] juurest, ja neid leiame - eesti käise- ja tanukirjadest. (lk 166-167
* On öeldud, et meie tõug omas mõistlikus, tagasihoidlikus kainuses fantaasiavaene ja kuiv paistab, ja kõik nähtused toetavad selle üteluse õigust. Ainult mitte meie vanavara. Meil on käiseid, mille põlevas värvi-ilus terve [[Orient]] leegitseb, meil on [[vaip]]asid, mille lugemata värvide mahe kokkukõla lugemata teisendites kordub ja vaatajat ikka uuesti kuni [[ekstaas]]ini suudab vaimustada. Iga samm Muuseumis pakub [[üllatus]]i ja imet sellele, kelle silmad sarnaste nähtuste jaoks on avanenud. Mitte kainust ja kuivust, neid soomeugrilisi omadusi, mis nii selgesti esinevad näit. soome rahvakunstis, ei taha ma ette heita meie vanavarale, küll aga otse selle vastu liig vähest mõõdupidamist. Meie töödes puudub täiesti suursugune [[lihtsus]], mis näit. klassilisele kunstile tema üleoleku kogu inimsoo [[ajalugu|ajaloos]] on kindlustanud. Midagi hirmus rasket, liialdatut, täistopitut näeb tihti meie [[ornament]]ikas. Ei ole [[õhk]]u, ei ole [[valgus]]t, igalt poolt looklevad välja marjaoksakesed, väädiharukesed; käisekirjad avaldavad mõnikord põliste [[mets]]ade muljet, kus [[liaan]]ide ja väätkasvude, suurte hiilgavate lillekarikate ja fantastiliste [[leht]]ede läbipääsmatu tihnik hinge kinni ähvardab matta. Kui ma ette kujutan Muhu noorikut apelsinikollase lühikese aluse ning aniliinroosade ja apelsinikollaste ülikirjute [[sukk]]adega, pääs küünrakõrgune, üliere, helmestest särav Harju [[tanu]], ees suurte pärlite ja rahadega üleni täisõmmeldud, pantseritaoliselt kange, neljanurgeline, tulipunane [[põll]], siis valdab mind jube tundmus, otsekui kuuleks ma imelikku ja hirmsat saagat muistse inimesesööja barbarirahva kuningaemandate õudsest, verd tarretama panevast ilust. (lk 174-175)
* Helmi Neggo, "Stiilist eesti rahvakunstis". Kõne peetud 1916. Ilmunud: Helmi Neggo. Eesti rahvakunstist. Eesti Rahva Museumi väljaanne nr 16, Tartu 1918, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013
* [[Mikk Pärnits]], kelle julgeid [[tekst]]e keelevähemuste kaitseks jagasid [[Näoraamat]]us sajad [[venelased]], kaotas nende silmis igasuguse [[usaldus]]e, sest nägi välja nägu [[homo]].
:Oleks ta tulnud roosiaeda karmoškaga, [[punane|punases]] kosovorotkas (juhuks kui keegi ei tea, see on osa vene meeste rahvariidest - pikk [[pluus]] püstkraega ja asümmeetriliselt paiknevate [[nööp]]idega) ja pidanuks kõne vene [[vähemus]]e kaitseks, oleks temast saanud [[kangelane]].
| |||