Surm: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
12. rida:
* 31. Kaitstust võib saavutada teiste asjade puhul, ent surma tõttu elame meie, inimesed, kõik müürideta linnas.
** [[Epikuros]], "Ütlused", I ("Peamised arvamused. Ütlused", tlk Kaarina Rein, Akadeemia 5/2013, lk 771-781)
 
 
* [Aramis:] "... ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)
 
 
* Kui me oleme tõepoolest suremas, siis antagu meile kuulda meie viimast korinat ja tunda jäsemetes külma hingust, kui me oleme elus, siis võtkem end kokku ja jätkakem.
** [[Henry David Thoreau]], "Walden"
 
 
* Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur [[seiklus]].
* Kui me vaatame surma ja pimedust, on [[tundmatus]] see, mida me kardame.
** [[Albus Dumbledore]], tegelane [[J. K. Rowling]]u [[Harry Potter]]i-romaanide sarjast
 
 
27. rida ⟶ 26. rida:
 
 
* Olen unistanud surmast kui erootilisest üleelamisest. Olen soovinud, et hinge lahkum ise silmapilgul mu armsam mind suudleks, nii et ma, tarretanud suudlus huultel, üle libiseksin igavese tarretuse riiki, hinges mälestus elu lõpmata õndsusest. Olen unistanud oma hauast: lillepeenrast kahe noore pihlaka vahel, valgel hauakivil prantsuskeelne armastusesalm. Kuid nüüd ma tean, et see kõik vale oli, ainult kultuuri-inimese petlikud ettekujutused. Kui variseb hinge ümbert viimane külgeõpitud tundmuste ja igatsuste kest, siis seisab surma ees paljas eesti hingeke kõiges oma algelises abituses ja ootab oma eesti hinge saatust. Ei ole tema jaoks ei Hadest ega Paradiisi, ei suudlusi ega prantsuskeelseid salme. Tema ees seisab hulkumine tühjadel väljadel, külm ja nälg, mida vähemalt üheksa kuud tuleb kanda. Selle aja jooksul hälbib temast kõik mälestus endisest elust ja puhastatuna võtab ta aset praegusündinud lapses, et sellega uut maapäälist elu alata.
* Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks [[võidusõitja]]d ja teised nendetaolised muutuvad [[kiirus]]e [[narkomaan]]ideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.
** [[Helmi Neggo]], "Eesti hingekese surmakaebtus". Naiste Töö ja Elu nr 3, 1919, tsiteeritud rmt: Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]], Ilmamaa 2013, lk 286
* Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle [[süü]] kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest [[käevõru]] ümber luu.
** [[John Fowles]] "[[Maag (Fowles)|Maag]]"
 
 
* Tollal ei olnud surm veel meie [[perekond]]a lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma [[nägu]]. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune [[külmus]], mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema [[matus]]eid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele [[tähelepanu]], käis venna surma tõttu [[leinaloor]]iga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma [[osavõtmatus]]t ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)
* Huvitav, et tollal võis surm olla valgus, mitte [[vari]] nagu praegu. Nagu poleks ma toona veel surma tähendust osanud mõista. Nüüd kükitab surm musta nähtamatu kogumina mu toanurgas, aga kui ma tema poole vaatan, on ta kadunud. Või ehmatab mind teistviisi. Mõni päev tagasi läksin mööda [[tänav]]at, pikk vari selja taga, aga äkki ühel valguse murdumise hetkel oli vari minu ees ja ma võpatasin kohkunult: just nagu oleks surm mind kätte saanud. (lk 26)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
 
 
* [Aramis:] "... ärge muretsege, mul on kindel kavatsus teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)
** [[Alexandre Dumas vanem]], "[[Kolm musketäri]]", tlk Tatjana Hallap (Tallinn, 1977)
 
 
45. rida ⟶ 34. rida:
 
 
* Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks [[võidusõitja]]d ja teised nendetaolised muutuvad [[kiirus]]e [[narkomaan]]ideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes.
* Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest [[ENE]] kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab [[reieluu]] ja haiglas tõmbab tuul [[palat]]ist läbi ja Johanna jääb [[kopsupõletik]]ku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. ''Stecknadel'', ütleb Johanna, ''kissen'', sosistab ta veel, aga ''kirchen'' ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma [[saladus]]est rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
* Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle [[süü]] kustutamatu, selle kurbus surematu; heledaist juustest [[käevõru]] ümber luu.
** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
** [[John Fowles]] "[[Maag (Fowles)|Maag]]"
 
 
59. rida ⟶ 49. rida:
 
 
* Gusts ei vastanud, lamas vaid kinnisilmi.
* Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju.
:"Kas sa kuuled?" käis naine peale.
** {{halliga|Whoever dies with the most stuff wins.}}
:"Jah," vastas vana mees vaevaliselt ja avas vasaku silma. "Ma vist... suren..." jätkas ta viiv hiljem lakke vaadates, nagu räägiks endaga ja mitte üldse naisega.
** [[David Mitchell]], "number9dream" (2001), 5. osa
:Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et [[elu]] on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale [[hingekell]]a lüüa.
:"[[Haud|Haua]] las kaevavad [[naabrid]]. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
:Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal [[varandus]]t ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. [[Lehm]]. [[Hein]]. [[Küttepuud|Puud]]. [[Vesi]]. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad?
:"[[Peied]] tehke... [[söökla]]s. Surnuaialt... on lähem. [[Viin]]aga... ära ole kitsi."
:"Kas mul [[pidu]]de puhul millestki kahju on olnud?" solvus Vilma. "Ema [[matus]]tel joodi kolm päeva, isa saatsime ära nagu paruni, ega nüüdki halvemini saa..."
:"[[Kirikuõpetaja|Õpetajat]]... ei taha. Las kõneleb Litavnieks... ta tunneb mind."
:Ainult endast, ainult endast kõneleb, enda eest kannab isegi surres rohkem hoolt kui minu eest, kes ma pean edasi elama, pahandas Vilma vaikselt.
:"[[Talu]]... las laguneb. Mine Skaidra juurde!"
:Haige vaikis väsinult, viltusest suunurgast jooksis [[sülg]]e. Vilma võttis [[kummut]]ist [[taskurätt|taskuräti]] ja pühkis ära. (lk 19-20)
* [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
 
 
* Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest [[ENE]] kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on pastinaak, aga ta jalg libiseb jäätunud trepil ja ta murrab [[reieluu]] ja haiglas tõmbab tuul [[palat]]ist läbi ja Johanna jääb [[kopsupõletik]]ku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel on küllalt süüa. ''Stecknadel'', ütleb Johanna, ''kissen'', sosistab ta veel, aga ''kirchen'' ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma [[saladus]]est rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkester. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen Austria kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)
** [[Astrid Reinla]], "Johanna H. lugu", rmt: Astrid Reinla, "Plekk-katus", 1987
 
 
* Ei salli ma seda vennikest, surma nimelt. Ta ei ole eesti mees. Käib ringi, [[vikat]] õlal. Aga vikat on peaaegu sama mis [[sirp]], ja kus on juba sirp, sealt pole [[vasar]]gi kaugel. Aga seda, mida tähendavad sirp ja vasar, pole tarvis lapselegi seletada. Seda jälkust ei jõua kirjeldadagi! (lk 89)
** [[Andrus Kivirähk]], "[[Ivan Orava mälestused]] ehk Minevik kui helesinised mäed", Tallinn: Varrak, 2008
 
 
 
* Võidab see, kel on surres kõige rohkem asju.
** {{halliga|Whoever dies with the most stuff wins.}}
** [[David Mitchell]], "number9dream" (2001), 5. osa
 
 
78. rida ⟶ 88. rida:
 
 
* Lõpuks on surm hästi korraldatud mõistusele üksnes järgmine suur [[seiklus]].
* Gusts ei vastanud, lamas vaid kinnisilmi.
* Kui me vaatame surma ja pimedust, on [[tundmatus]] see, mida me kardame.
:"Kas sa kuuled?" käis naine peale.
** [[Albus Dumbledore]], tegelane [[J. K. Rowling]]u [[Harry Potter]]i-romaanide sarjast
:"Jah," vastas vana mees vaevaliselt ja avas vasaku silma. "Ma vist... suren..." jätkas ta viiv hiljem lakke vaadates, nagu räägiks endaga ja mitte üldse naisega.
 
:Vilma vaikis. Seni polnud nad suremisest kõnelnud, kuigi teadsid hästi, et [[elu]] on läbi, teised nendevanused olid ammu mulla all. Võib-olla kartsid nad vikatimeest välja kutsuda, temast valjusti rääkides? Nüüd astus Gusts sellest vaikivast kokkuleppest üle ja Vilma arvates oli see niisama hea kui endale [[hingekell]]a lüüa.
 
:"[[Haud|Haua]] las kaevavad [[naabrid]]. Sügava... Plats võta... oma äranägemise järgi."
* Tollal ei olnud surm veel meie [[perekond]]a lähemalt puudutanud ja mul oli alles tundmata surma [[nägu]]. Tema jäine hingus, mis ei lasknud päikesepaistelisel päevalgi ligineda soojal. See oli hoopis midagi enamat kui Sompa soodest roomav õhtune [[külmus]], mis kadus mu lapsepõlve hommikuteks ära. Surm oli alles teel meie poole ja tuli pool aastat hiljem, pärast vanaema [[matus]]eid. Tuli hävitama meie perekonnaelu. Ema, kellel jätkus alati kõikidele [[tähelepanu]], käis venna surma tõttu [[leinaloor]]iga aasta aega ringi ega näinud selle alt kedagi. Just nagu meid poleks olemas olnudki. See oli midagi võõrast. Ma sain aru, kui ta tõmbas tänaval leinaloori silmade ette, et näidata oma [[osavõtmatus]]t ümbritsevasse, aga kodus käis ta ju ilma loorita. Miks ta siis kodus meid ei näinud? Või pidime me selleks surema, et ta meid märkaks? (lk 11)
:Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal [[varandus]]t ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. [[Lehm]]. [[Hein]]. [[Küttepuud|Puud]]. [[Vesi]]. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad?
* Huvitav, et tollal võis surm olla valgus, mitte [[vari]] nagu praegu. Nagu poleks ma toona veel surma tähendust osanud mõista. Nüüd kükitab surm musta nähtamatu kogumina mu toanurgas, aga kui ma tema poole vaatan, on ta kadunud. Või ehmatab mind teistviisi. Mõni päev tagasi läksin mööda [[tänav]]at, pikk vari selja taga, aga äkki ühel valguse murdumise hetkel oli vari minu ees ja ma võpatasin kohkunult: just nagu oleks surm mind kätte saanud. (lk 26)
:"[[Peied]] tehke... [[söökla]]s. Surnuaialt... on lähem. [[Viin]]aga... ära ole kitsi."
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
:"Kas mul [[pidu]]de puhul millestki kahju on olnud?" solvus Vilma. "Ema [[matus]]tel joodi kolm päeva, isa saatsime ära nagu paruni, ega nüüdki halvemini saa..."
:"[[Kirikuõpetaja|Õpetajat]]... ei taha. Las kõneleb Litavnieks... ta tunneb mind."
:Ainult endast, ainult endast kõneleb, enda eest kannab isegi surres rohkem hoolt kui minu eest, kes ma pean edasi elama, pahandas Vilma vaikselt.
:"[[Talu]]... las laguneb. Mine Skaidra juurde!"
:Haige vaikis väsinult, viltusest suunurgast jooksis [[sülg]]e. Vilma võttis [[kummut]]ist [[taskurätt|taskuräti]] ja pühkis ära. (lk 19-20)
* [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
 
==Draama==