Surm: erinevus redaktsioonide vahel

* II. Surm on meie jaoks [[eimiski]]. Sest lagunenu on tajudeta[[taju]]deta, aga see, mis on tajudeta, on meie jaoks eimiski.

* 31. Kaitstust võib saavutada teiste asjade puhul, ent surma tõttu elame meie, [[inimesed]], kõik müürideta[[müür]]ideta linnas[[linn]]as.

* [Aramis:] "... ärge muretsege, mul on kindel [[kavatsus]] teid teise ilma saata, aga tahan teha seda vaikselt, üksildases varjatud kohas, kus te oma surmaga kellegi ees hoobelda ei saa." (lk 45)

* Olen unistanud surmast kui erootilisest üleelamisest. Olen soovinud, et hinge lahkum iselahkumise silmapilgul mu armsam mind suudleks, nii et ma, tarretanud [[suudlus]] huultel, üle libiseksin igavese tarretuse riiki, hinges [[mälestus]] elu lõpmata õndsusest[[õndsus]]est. Olen unistanud oma [[haud|hauast]]: lillepeenrast kahe noore [[pihlakas|pihlaka]] vahel, valgel hauakivil [[prantsuse keel|prantsuskeelne]] armastusesalm. Kuid nüüd ma tean, et see kõik [[vale]] oli, ainult [[kultuuriinimene|kultuuri-inimese]] petlikud ettekujutused. Kui variseb hinge ümbert viimane külgeõpitud tundmuste ja igatsuste[[igatsus]]te kest, siis seisab surma ees paljas eesti hingeke[[hing]]eke kõiges oma algelises abituses[[abitus]]es ja ootab oma eesti hinge saatust[[saatus]]t. Ei ole tema jaoks ei Hadest ega Paradiisi[[Paradiis]]i, ei suudlusi ega prantsuskeelseid salme. Tema ees seisab hulkumine tühjadel väljadel, külm ja nälg, mida vähemalt üheksa kuud tuleb kanda. Selle aja jooksul hälbib temast kõik mälestus endisest elust ja puhastatuna võtab ta aset praegusündinud lapses[[laps]]es, et sellega uut maapäälist elu alata.

* Ükskord palju hiljem ma mõistsin, miks mõned mehed, näiteks [[võidusõitja]]d ja teised nendetaolised muutuvad [[kiirus]]e [[narkomaan]]ideks. Meie hulgas on inimesi, kes eales ei näe surma enda ees, vaid alati ainult selja taga: see varitseb igas peatumise ja järelemõtlemise hetkes[[hetk]]es.

* Iga surm esitab ellujäänuile ränga süüdistuse[[süüdistus]]e kuriteole kaasaaitamises; iga surm on isemoodi, selle [[süü]] kustutamatu, selle [[kurbus]] surematu; heledaist juustest [[käevõru]] ümber [[luu]].

:Tolli Tidrikule saabus see õhtu küll liialt järsku, ei antud talle mahti [[videvik]]utundi pidada ega mahedat [[päikeseloojang]]ut vaadata. [[Kolhoos]]i täkkudega oli tegemist kuni viimse tunnini, nende [[hobuseraud|kabjaraudade]] ja [[kabjanael|krihvinaelte]] pärast tuli muretseda viimse minutini. Kõige vihasema lahingu pidas Tidrik maha just enne õhtut, sõimas [[kolhoosiesimees|esimehel]] kere täis ning põrutas: "Või temal pole [[hobune|hobust]] vaja! Aga mina ütlen, et tuleb veel aeg, kus sa hobuse jalajäljele suud annad!" Põrutas niiviisi ja pööras esimehele selja. Läks läbi [[tall]]iks kohendatud rehealuse poolpimedasse [[rehetuba|rehetuppa]], istus seal ajahambast järatud [[pink|pingile]] ja sirutas sõnnikused[[sõnnik]]used [[kummik]]ud välja. Tundis, kuidas tuline [[viha]] temas kees inimese vastu, kel jätkub [[võim]]u ja [[vägi|väge]] suurte hingetute rauakolakate [[ostmine|ostmiseks]], aga natukest ei jätku mõne kümne krihvinaela jaoks. Hobused kõndigu libedaga palja jalu, komistagu vormituks kulunud [[kabi|kapjadega]] jäisel teel, kukkugu virtsa-aami ees kas või põlvili! Ptüi, kurat! Tidrik sülitas kummikuninade vahele, tahtis hinge kergeks sülitada, aga mitte ei aidanud — põues pressis ja kirmendas. Laskis korraks [[silm]]ad kinni, et ehk siis see vihaviirg vaibub — ja ei jaksanudki neid enam lahti teha. Oligi õhtutunnike käes.

:Nüüd lamas Tolli Tidrik oma viimses sängis[[säng]]is, palju uhkemas ja palju kallimas, kui tal iganes oli olnud. [[Kolhoos]] oli selle ostnud, See maksis hoopis rohkem kui peotäis kabjanaelu, mida vana Toll oli nõudnud. (lk 47)

* Ja Johanna võtab ennast kätte ja läheb ja laenab naabrite käest [[ENE]] kuuenda köite, et lõppude lõpuks ometi järele uurida, mis asi on [[pastinaak]], aga ta [[jalg]] libiseb jäätunud trepil ja ta murrab [[reieluu]] ja haiglas tõmbab tuul [[palat]]ist läbi ja Johanna jääb [[kopsupõletik]]ku, ja Riina, kes nüüd arsti loal ema iga päev vaatamas võib käia, saab esimest korda kuulda, et ema on nooruses[[noorus]]es tahtnud saada lõvitaltsutajaks, ju siis on Johanna tõesti haige, et ei tea enam, mida ta räägib, ja veel räägib ema vanaisast, kes istub lõvipuuri ees loojuva päikese paistel, ja muretseb, kas lõvidel[[lõvi]]del on küllalt süüa. ''Stecknadel'', ütleb Johanna, ''kissen'', sosistab ta veel, aga ''kirchen'' ei tule enam üle ta huulte, ja ega seda ole tarviski, Riina ei saa nagunii enam midagi aru. Võibolla Johanna ei tahagi, et tütar aru saaks, ta tahab ehk ainult veel surivoodil oma [[saladus]]est rääkida, aga nii, et see teiste kõrvu ei jõuaks, ja tema auks peab ütlema, et ta saab sellega hakkama. Johanna maetakse ilusal päikesepaistelisel talvepäeval ja tema haual mängib puhkpilliorkesterpuhkpilli[[orkester]]. Koos Johannaga kaob Stecknadelkissenkirchen [[Austria]] kaardilt. Mis ongi väga hea, sest sellise kummalise nimega kohta ei saa ju tõepoolest olemas olla. Ja lõvid ei söö mitte iialgi pastinaaki. Ja mis asi see pastinaak ikkagi on? (lk 35)

:Pikk mustas rüüs kogu kõndis üle põranda ja istus käepärast seatud tünni otsa, vikatit seina najale toetades. Siis lükkas ta kapuutsi[[kapuuts]]i tagasi. Vanaema pani käed rinnale risti ja vahtis külalisele rahulikult otsa, vastates ta [[pilk|pilgule]] silmast silmakoopasse.