Rahvakunst: erinevus redaktsioonide vahel

* Looduseinimese pikaldane töötamisviis iseenesest on juba mõõduandev tegur, mis tema kunsti iseloomu ära määrab: loov kunstnik kui üksikisik, oma maitse ja arvamustega, unistuste ja ettekujutustega kaotab tähenduse ja astub kõrvale. Kus loodusrahva kunst otsekohe mõtteid tahab avaldada, sääl pole need üksiku, vaid seltskonna ideed, millest ta räägib. Esiisade teenimine, suguharu kaitsevaimu kujutused jne. on niisuguse kunsti objektid. Kuid ka kui meie mõttekunstist jälgegi ei leia ja meil ainult ehtivate kujudega tegemist on, ei leia kusagilt märki üksiku kunstniku inspiratsioonist. Meie näeme ju veelgi, kui raske kunstnikul on vabaneda oma ümbruse ja aja maitsest ja täiesti uut teed leida. Mitu korda enam kui vabalt loovat kunstnikku köidavad rahvakunstnikku seaduseks muutunud kombed, traditsioonid. (lk 149)

* Mida kiidame me kõige enam rahvakunstis? Kas mitte ta kindlat stiilitundmust? Kuid just stiil on pantser, mille läbi rahvakunst end kindlustab igasuguste äkiliste hüpete vastu arenemises, iga üksiku kunstniku fantastilise mõtte, iga suurema uuenduse vastu. Läbi aastasadade kujunevad kindlad vormid ja seadused, mille järgi iga mustri kokkuseadmine sünnib, arenevad teatud motiivid ja tüüpused ainuõiguslisteks, mis alalõpmata vaheldudes siiski alalõpmata korduvad. Kõik teatud rahva tööd teatud stiilis on üksteise nägu ja üksteisest kohe tuntavad. Rahvas ise on need tööd loonud oma ilma nimeta kunstnikkude käe läbi, kes oma leidlikkuses ehk ühe või teise variatsiooni stiili vormitagavarale juurde lisavad ja uusi kombinatsioone sünnitavad, kuid kelle loovat tegevust juhib ja valitseb seaduslikuks saanud maitse traditsioon. (lk 149-150)

 

* Aga ungari suur ja värvikas rahvakunst särab kõigis vikerkaarevärvides nelkidest, roosidest, tulpidest, kõigist fantastika imelilledest geomeetriliste kirjade kõrval. Ungari rahvuslik iseteadlikkus seletab, et siin eht madjari nähtus on, ja selle kunsti esiisasid vast Pärsiast ja steppidest võib otsida, tal aga muu Euroopaga midagi ühist pole. Kuid needsamad lillekirjad, needsamad motiivid ja kompositsiooni põhjusmõtted vaatavad meile vastu paljudest Lääne-Euroopa talupojakunsti töödest, neid leiame sakslaste ja rootslaste juurest, ja neid leiame - eesti käise- ja tanukirjadest. (lk 166-167)