* Võrreldagu aga Pheidiase laiaõlalisi kujusid Praxitelese saleda [[elegants]]igaelegantsiga; seatagu Tiziani tüseda, elurõõmsa rahulise [[ilu]] kõrvale ta õpilase El Greco ülipikad, kõrkjataoliselt sisemise [[torm]]i käes kõikuvad ilmutused; vaadeldagu pärast Rubensi õitsevaid lihavärve van Dycki õrnu, hõbehalle pilte - ja iseenesest selgub, missugune ülepääsmata [[kuristik]] lahutab üksteisest neid aja poolest nii ligistikku seisvaid mehi. Eelvõitjad hindavad jõudu ja kehalist ilu, kummardavad päikest ja maitsevad elu; järelkäijad otsivad elegantsi ja hingelist rafineeritust, nende tüdinud, habras, jõuetu vaim jumaldab kuuvalge müstikat ja surmavarjud nüansseerivad nende tundeilma.
** [[Helmi Neggo]], "Moonduvast ilust". Naiste Töö ja Elu nr 9-10, 1916, tsiteeritud väljaandest Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]]. Ilmamaa 2013, lk 126
