Sakslased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
10. rida:
* Üleüldiselt tuttav tõeasi on, et [[sakslane]] kunagi väljaspool [[rahvus]]t seista ei suuda. Kõik, mis teda huvitab, huvitab teda kõigepealt kui sakslast. Mis ta tunneb, seda tunneb ta kui sakslane. Ükskõik, millest sakslane kirjutab: olgu see [[filosoofia]] või [[teadus]]line teooria, kirjutagu ta [[sport|spordi]] ja õhuvannide, [[rahvamajandus]]e, [[karskus]]e, [[lastekasvatus]]e või [[stenograafia]] üle, ikka vaatab ta asja peale rahvusliselt seisukohalt: ''wir Deutsche...'' see on alati väljamineku punkt.
** [[Marta Sillaots]], "Rahvusline enesetundmus", algselt ilmunud Postimehes 02.08 ja 09.09 1911, cit. via Marta Sillaots, "Kirg ja kavalus". Koostanud [[Hando Runnel]]. Ilmamaa, 2012, lk 48
 
 
* Nende korporatsioonidega on asi natuke imelik, neil on oma konks man. Nende ainus kodu on teatavasti Saksamaa, kus neil oma väga kindlat riigipoliitilist otstarvet täita tuleb. Nimelt on sakslased vanast ajast saadik olnud ülikange individualiseerumis-tarvidusega inimesed, kelle paindumatus kaua aega kõik riiklise elu ja ühistegevuse halvas. Kuid kus häda, seal abi. Ja ''Saksa Sturm und Drang'' uputatakse lihtsalt õlleklaasi ära. Haritud noorsoo jaoks toimetavad seda plaanilikult ja suurepärase režiimiga korporatsioonid. Astub mõni noor marupea ja ilmauuendaja korporatsiooni, siis joodetakse ta lihtsalt purju ja pikendatakse seda pohmelusaega aastate viisi kuni ülikooli lõpetamiseni, vahepeal teda ainult niikauaks kainestades, et ta korrapäraselt oma eksamid ära teeb ja hea eeldressuuri riigikodanikuks nn. burši-Kommenti näol õpib. Mõju on suurepärane: 4-5 aasta jooksul on sellest käärivast individualiteedist tehtud tainas, millest igasuguseid sündsaid nukke riigi ja ühiskonna teenimiseks võib välja vormida. Korporatsioonides dresseeritakse seda, mida Nietzsche nimetab "karjainimeseks". Nüüd aga on kõigi inimliste nivelleerimispüüete halb külg see, et tema baasiks võib võtta ainult kõige alamad sihid inimese hingeelus. "Karjainimene" muutub harilikult lihtsalt seaks, kes pealegi varsti endale koguni individualismi põhjusmõtete järgi õigust nõuab oma loomuse järgi, s.o. seamoodi elada, ilma et teised "survet tohiksid katsuda avaldada", nagu meil hiljuti öeldi.
** [[Helmi Neggo]], "Sapilised ääremärkused". Postimees, 23. märts 1920, ''cit. via'' Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]]. Ilmamaa 2013, lk 271