Dekadents: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
 
2. rida:
[[File:Félicien Rops - Pornokratès - 1878.jpg|pisi|[[Félicien Rops]], "Pornocrates", 1878.]]
 
==Proosa==
 
* 1734. aastal avaldas prantsuse [[filosoof]] [[Charles de Montesquieu]] oma teose "Mõtisklusi roomlaste suuruse ja nende allakäigu põhjustest" ("Considérations sur les causes de la grandeur des Romains et de leur décadence"), mille mõjul hakati dekadentsi edaspidi seostama [[Vana-Rooma|antiikse Rooma]] langusega. Tasapisi kandus dekadentsi mõiste üle ka XIX sajandi alguse klassikalisi kaanoneid eirava [[kirjandus]]e arvustamisse ning esimesteks moodsateks "dekadentideks" osutusid romantilised [[luuletaja]]d.
* [[Friedrich Nietzsche|Nietzsche]] sidus dekadentsi negatiivse tähendusmahu oma endise iidoli [[Richard Wagner]]i [[muusika]] ja isiksuse ümbermõtestamisega: Wagner oli tema meelest halb dekadent, sest ta pidas dekadentlikku [[stiil]]i edumeelseks. Nietzschet ennast tuleks selle loogika kohaselt võtta kui head dekadenti, kes diagnoosis omaenese rikutud ("dekadentliku") maitse ausalt säärasena ja tegi sellest enesetuvastusest oma [[relv]]a edasises võitluses uue [[maailm]]a eest.
* Nii nagu [[Jeesus]] Kristuse personaalne [[põrgu]]skäik oli [[surm]]a äravõitmise ja surma[[hirm]]u tühistumise eeldus kogu [[inimkond|inimkonna]] jaoks, nii saab ka Nietzsche personaalne dekadentsikogemus, mille ta oma isikus läbi elab ja ühtlasi ületab, eelduseks kogu inimkonna kultuurilisel uuenemisel. Nii umbes arvab ta ise.
* [[Egon Friedell|Friedell]] samastab dekadentsi loomisrahutuse endaga, [[julgus]]ega minna oma teed ja avastada uut, inimvaimu originaalsete hoiakute ja arengupotentsiaaliga. Dekadentsi kaudu sooritatakse elus ja [[kultuur]]is paradigmaatilisi pöördeid. Dekadent ongi teisisõnu kõige puhtamat sorti looja oma tundliku hinge, näilise tujukuse ja esialgu haiglase mulje jätvate [[valik]]utega. Dekadendiks nimetatakse teda seetõttu, et ta teeb seda, mis erineb esiotsa [[mass]]imassi maitsest, ehkki mõne aja möödudes saab sellest tegutsemise üldine mõõdupuu.
* Õitsva [[tuberkuloos]]i käes vaevlev [[kunstnik]] kogus endasse esteetilist potentsiaali põhiliselt hästi söönud ja meditsiiniliselt valvatud keskkonnas. Alles seal tekkis õitsva tuberkuloosi ümber teatav kunstilisele [[kujund]]ile hädavajalik mänguruum. Vaeste vaevatute suletud varjupaigas see potentsiaal alanes. Randevuud põrgus, eksperimendid meelemürkidega, seksuaalsuse üledoseerimine saavutas kunstilise vastukaja selle eest piisavalt kaitstud [[publik]]u olemas olles. Saatanlikud kired hakkasid esteetilist närvi erutama siis, kui [[saatan]]at võis juba võtta mingitmoodi mängukannina.
** [[Jaan Undusk]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/dekadentsi-tunnetuslikust-tahtsusest/ Dekadentsi tunnetuslikust tähtsusest]. Sirp, 8. september 2017
 
 
* [[Flaneerimine]] on teatavasti igasuguse vaimuelu, [[teadus]]te ja [[kunst]]ide õitsemise esmaseid tingimusi. Selgelt on seda väljendanud prantsuse kirjanik [[Stendhal]], kes küll nimetab ka täpse minimaalse summa, mis on viljakaks flaneerimiseks vajalik. Sellist summat [[Tartu]]s naljalt ei kohta, ometi on flanööre huvitaval kombel palju. Rõõmus dekadents valitseb seal juba aastast 1632, kui rajati [[Tartu Ülikool|ülikool]]. On seepärast mõistetav, miks [[Aleksandr Puškin|Aleksandr Sergejevitš Puškin]] igatses kogu oma elu – mis jäi kahjuks! lühikeseks – Tartusse. Seal on olemas kõige olulisem.
** [[Marju Lepajõe]], [https://sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/oodates-loomingu-raamatukogu-500-sunnipaeva/ "Oodates Loomingu Raamatukogu 500. sünnipäeva"]. Sõnavõtt Loomingu Raamatukogu 60. sünnipäeva banketil 19. jaanuaril 2017 Tallinnas Õpetajate Majas. Sirp, 27. jaanuar 2017
 
 
* Kui [[Euroopa]] koolides on sajandeid loetud [[Plinius noorem]]a kirju või [[Plutar­chos]]e "Paralleelseid elulugusid", mis on kujundanud arusaama heast [[stiil]]ist ja kirjanduslikust maitsest, siis peaksid need kindlasti jõudma [[eesti keel]]de. Ma ise unistan, et keegi võtaks ette rooma satiiri ja seejärel saksa humanistide satiiri tõlkimise. Antoloogiatest peaksid välja kasvama sõnakunsti raamatukogud. Ent sama oluline on kahtlemata XIX sajandi teise poole ja XX sajandi alguse Euroopa dekadents, millest on välja kasvanud haruldane nähtus – eesti modernne kirjandus.