Katja Kettu: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
15. rida:
* [Lempi:] Minu vanavanemad olid Uude Maailma saabudes täis häid [[kavatsus]]i, aga selle maa [[jõhkrus]] sai neist võitu ja surus vastu maad ning häda ajas pärast [[pulm]]i Fond du Laci [[reservaat]]i, kus neid hakati kutsuma ''Madodoowinini'' - [[aur]]us kümblevad inimesed - ja enese teadmata varastasid nad minu ema Rose vanaisa maad sel ajal, kui tema sõdis veel [[Euroopa]]s valgete [[sõda|sõdu]], nii oli siin tollal kombeks, aga [[vanaisa]] Heinari kahetses oma tegu elu lõpuni, seda ja ükskord hollandi rändkaupmehelt ostetud lakota indiaanilapse [[luu]]st tehtud [[piip]]u. (lk 12-13)
* [Rose:] Hinga, mu lapseke, hinga! Ja kui sa esimest korda häält tegid, tänasin: ''Miigwech, nibi'', tänan, vesi, millest sind oma [[keha]]ga vormisin ja sinu [[silm]]ad särasid nagu mustad [[latern]]ad ja neis oli maailma [[valgus]] ja sa hakkasid kohe täitma oma esimest [[ülesanne]]t uue elusolendina ja vaatasid, ja selles [[pilk|pilgus]] oli [[sõna|sõnu]], millest õppisin, et siin on see olend, kelle jaoks ma olen olemas ja tema pärast pean ma olema hea. Pesin su puhtaks, [[mets]]a mullase [[seen]]e, pigisilmse hämara [[kuusk|kuusiku]] olevuse, märja ja tumma, ja polnud teada, millist niidistikku sa endaga kaasas kannad. (lk 16)
* [Lempi:] Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla [[indiaanlane]]. [[Soomlased|Soomlastele]] mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid [[sulg]]edest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi [[ameeriklane]]. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides [[kangas]], mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, [[kaardikepp|kaardikepist]] pekstud
* [Lempi:] Muidugi oli kogu see armetus ja Rootsi-Björne saluuni aknal silt, mis keelas soomlastel ja indiaanlastel sisse astuda. (lk 25)
* [Lempi:] Seisin sama kaheks rebenemisega silmitsi igal [[hommikul]], kui astusin kuju muutvasse kollasesse koolibussi. Ma ei teadnud, et nii kaua, kuni käisin [[kool]]is reservaadist, olin paratamatult pinnuks silmas nii sealsetel asukatel kui valgetel. Olin osa valgete viimaks täituvast [[plaan]]ist säilitada meis [[inimene]] ja tappa indiaanlane. (lk 29)
| |||