Redaktsioon: 18. oktoober 2021, kell 00:52 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 976 muudatust Resümee puudub ← Vanem muudatus		Redaktsioon: 18. oktoober 2021, kell 01:00 redigeeri eemalda Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 976 muudatust Resümee puudub Uuem muudatus →
18. rida: * Tema rääkis imelikke jutte rikastest ja vaestest, nülgijatest ja nülitavatest, jah, oleks ta üksnes rääkinud — tema teodki tegid ikka vahet rikaste ja vaeste vahel! Rikka peremehe pisikese poja pintsakuke läks töörahalt palju rohkem maksma kui suure sulase avar vammus. Rikkas peres mõnitas söögilauas istudes tihti kõik lauale antava sealsamas oma sõnadega ära, aga vaese rahva lauas larpis jahukörti ja kiitis-tänas pealegi. (lk 10) * Oh, keerlesid juba uue laulu sõnad rätsepa peas: neiu, sa oled nagu päris roos nende puust nikerdatud rooside kõrval! Pärisroosil oli meistrile — meistrile, ütles ta, ja naeratas häbelikult — üks imelik palve. Tal olla tüütu [[kosilane]], [[vanapoiss]] Tartu tagant. Ei andvat enam asu ega hingerahu see vanatüütus! Kas ei oleks nüüd meister nii vastutulelik ja teeks selle austaja peale ühe õige toreda ja tabava [[pilkelaul]]u? Muidugi olevat piinlik, et tema kui naisterahvas avaldab niisuguseid südameasju ühele võõrale meesterahvale, aga kuna meister olevat nii tõsine ja mõistlik inimene... Sellejuures vaatas ta meistrile otse silma sisse ja läbi silma otse südamesse, ja ta pilk oli nii puhas nagu allikavesi kase varjus. Meister hõõgus üleni — seekord mitte vihast, vimmast ja ägedusest, vaid neiu Roosist, Räisa tagakambrist ja õitsvatest toomedest. Ooh, muidugi saab Roosi-neiu selle laulu! Usaldatagu talle ainult, missugune meesterahvas see tüütu kosilane õieti on, ja siis... "Kõrget kasvu," sosistas Räisa roosilille-taoline peretütar, "mustaverd, mustade vurrudega, uhke ja kõrgi olemisega." (Seda ta ei öelnud, et kõneleb kurje jutte rikastest inimestest ja kipub neid pilkama.) Juhan tegigi laulu. Võib-olla oma elu kõige parema pilkelaulu. Mustast, maiast, karvasest puudlist, kes sörgib Räisa-Roosi kannul ja limpsab keelt — tühja tuult limpsab, sest neiu hell süda tuksub hoopis teisele, jah, hoopis kellelegi teisele . .. Vaene, maias [[puudel]]! Jah, vaene puudel... sest kaks nädalat pärast seda, kui meister oma laulu oli neiule üle andnud ja sooja käepigistuse osaliseks saanud, tänitas seda laulu juba terve vald, varsti terve kihelkond. "Ohohohoo ja ahahahahh-aa," ägati läbi valju, toore naeru, "kas olete te kunagi varem kuulnud, et üks rätsep võib olla koguni n i i kerge, et teeb iseenese armutundmusest laulu?" Iseenese peale! Laul sai väga lauldavaks ja Roosi selle läbi väga tähtsaks, talle tuli kosja nahakaupmees linnast, venepoodidest, ja nende pulmaski veel lauldi seda laulu. Aga rätsepal oli tunne, nagu oleks see taevakarva siniste silmadega neiu löönud uued, teravad käärid tema südamesse, sügavale ja jäädavalt. (lk 11-12) * Juhan toetas jalad küna külglaudade vastu ja sõudis otsekui suure vihaga. Sedagi viletsat elu ei lasta sul ~~rahus~~[[rahu]]s elada, ja ega su [[süda]] ise annagi rahu elamiseks. Süda tahab mässata. Kas tema sai omas elus vähe piinata, mõnitada, lüüa ja nälgida? Ja temasuguseid on palju... Mis imet siis, kui temagi avas [[1905. aasta revolutsioon\|1905. aastal]] südame sunnil omagi suu. Korraldas seltsimajas kõneõhtuid, tõi linnast kõnelejaid, lõi ise uusi laule, kirjutas neid ümber jä andis pihust pihku edasi. (lk 12) * Siiski tegi tema, Juhan, tookord õieti, kui kandis oma kompsud künna ja kadus, just enne kasakate kohalejõudmist, vallakirjutaja aga, vääriti, jäi paigale ja hooples: "Tõmban särgigi rinna eest lahti, las lasevad, sunnikud!" Tõmbaski, ja sunnikud lasksid, ja jälle oli üks tubli mees vähem. Aga Juhan oli vastanud: "Ei hakka mina oma elunatukest neile väljapigistamiseks jätma, lähen sinna, kus ainult halli ~~kurge~~[[kurg]]e näeb." Läkski. Hallide kurgede juures oli vaikne olla. Ta keetis libedast ~~lutsukalast~~[[luts]]ukalast leent, ja vahel olid ööd juba nii vilud, et leem hangus [[sült\|süldiks]]. Magas küna põhjas heintel ja ei tundnud kääride kriginat peas, nagu seda oli paari viimase aasta kestel pahatihti juhtunud. (lk 12-13) * Aga juba ülejärgmisel pühapäeval olid nad Maarja kirikus vana Willeroodi juures lugemas ja see [[laulatus\|laulatas]] nad pärast oma veniva häälega ka paari. Mis ilutsemist selle lihtsa rahva juures on või olla saabki. Kumbki pole enam nii noor, et noorte naljatembud neile meeltmööda oleksid. Mõlemad terved inimesed, kummalgi ka niipalju kogutud, et saab väikselt elu alustada. Alustasidki. Esimesel ~~pühapäeval~~[[pühapäev]]al seltsimajas sõid nad lõunaks ~~kartuleid~~[[kartul]]eid ja krõbedaks praetud [[sealiha]], hästi läbikasvanud viilukaid. "Näe," näitas mees näpuga läbi akna pedajale, "näe, kus [[orav]] jookseb." Ja sel ajal, kui naine vaatas oravat, tõstis mees kõige parema tüki naise taldrikule. Naine oravat ei näinud, aga seda parema lihatüki tõstmist ta nägi küll, ja see tegi tema meele nii naljakaks, et nutta ja naerda oleks tahtnud. (lk 14) * Nii see lugu lõppes ja sellest jäi Miina südamelihasse [[pind]]. Aga mis sellest - kas siin maailmas leidub üldse kedagi, kellel ei ole pisemat või suuremat pindu südamelihas? (lk 15) * Tuiskude paari jutt käiski alati ümber kõige igapäevasemate asjade, sest üks neist oli ju kõige igapäevasem inimene, teine aga paraku mitte. Ja esimesel tuli teise pärast elus nii mõndagi kurja tundi näha. (lk 15) * Kasakad lõid silmapilguks keset puhtust ja pitse nagu kõhklema, aga noor parun andis neile head eeskuju. Tõmbas nurgast puupotist koos juurte ja mullaga välja [[kummipuu]] ja uuris tühja potipõhja. Lisaks mullale puistati söögikapist põrandale veel kott tatratangu ja pulbris maalrivärve rätsepa tööriistade kastist. Langes aknalaualt põrandale puruks ka [[toalill]], mida kutsutakse kristuse pisarateks ehk jeesuse silmaveeks. Punakaid pisaraid pudenes põrandale, ja see oli tõesti õige koht ja aeg, kus ja millal säärase nimega lill oma pisaraid valas. Otsiti neid pahu laule, kas või ühtki rätsepa käekirjaga paberile pandut (mees polnud küll tundigi koolipingis istunud, aga, tähed olid tal peened ja puhtad, nagu ritta valatud). :"Kus oleb need tema jägerivärgid?" nõudis noorparun. Kui ei leita laule, peab leidma midagi muud, et külge hakata sellele mehele, kes pahatihti mõisa metsas kütib. "Otsige, otsige," kamandas ta venelasi, kes polnud nii agaras otsimishoos, nagu see sakslasele meeldinud oleks. (lk 16) * Otsijate kätte jäi ainult vana salmialbum. Sellest oli välja rebitud kolmveerand osa lehti. Kaante vahele oli kuidagi jäänud ka käsitsi maalitud pilt. Sellel pildil oli näidatud ~~supipada~~supi[[pada]], mille all lõõskas kõrgele punane tuli, pajal aga oli sangade asemel kummalgi pool küljes [[kotkas\|kotka]] või muidu röövlinnu moodi kujutis. Risti üle paja oli kirjutatud salm: : :Nüüd võtkem ilmal kuulutada: :see [[supp]] on õel ja must ja mäda. :Meil, mehed, kätte jõudnud ajad — :kõmm, kummuli kõik supipajad! : :Pilditegija ja laululooja oli oma käegi alla pannud ja nõnda kirjutanud: "Pea vastu, veli Juhan! Sinu truu Reinmetsa Aadu ehk [[Ado Reinvald]]. Kirjutatud Meeril, sel üheksasada viiendamal aastal." :Noorparun luges, lõi silmnäost punetama ja küsis käheda häälega: :"Mis see on, ah? Üks bombe ja kaks kullid, was? Mis supet siin keedetakse?" — ja ise vehkis lehekesega just raseda naise silmade ees. Naise otsaesisel liikusid lühikesed juuksed saksa poolt tekitatud tuules. Otsaesine läks küll natuke valkjamaks, aga naine vastas veel rahulikuma häälega kui enne: :"Mehed purjus peaga sehkendanud seal Meeri kõrtsi man. Nemad olid puha ~~koeruse~~[[koerus]]e pärast kahest ~~varesest~~[[vares]]est suppi keetnud, aga supp oli trehvanud must ja õela haisuga. Purjus meeste koerustükid, muud ei midagi." :"Ja kellele peab vastu panema see veli Johann?" norskas küsija. :"Eks ikka oma naisele... kui purjus peaga koju tuleb... ja kui naine võtab [[ahjuroop\|ahjuroobi]]," naeratas kostja. Kostjal oli õieti laiade põsenukkidega nägu ja näis sedamoodi, nagu oleks tema naeratus suu ligiduses üsna lahke, aga kõrvade poole laienedes läheks kavalamaks ja isegi inetumaks. :Seekord ei leidnud - need, kes otsisid. Põrandale jäi vedelema isegi mõnitus varesesupi kohta... Mis seal teha, kui kotkas on juba nii närbunud olekus, et teda võib üsna varesetaoliseks sehkendada... (lk 17-18) * Kindel, nüüd on kindel, tundis Juhan. Miina on laudsil ja sellepärast on koergi ketti pandud! Oh, kuidas süda küll inimesel rinnus niimoodi valutada võib! Rätsep lükkas seltsimaja ukse lahti, tuul ja vihm kargasid koos temaga ruumi, tema aga rebis pärani toaukse ja komistas üle läve. Keset tuba oli toober ja toobris elav Miina, lõug toobri serval, nägu valust ja ehmatusest võõras ja pikk. :"Sõge," ütles oma pahase häälega, "mis sa peaks küll tormama nagu mustasajaline... surnuks ehmatab! Ja poriste jalgadega tuppa, ämmaproua on tulemas, ooo-ooih." :Mehe hell ja valutav süda vajus üsna järsku tagasi, sügavale rindu. Tema meel oli paha ja ta häbenes... nagu suur [[koer]], kes on ahastades peremehele jälgi pidi järele jooksnud ja saab selle ~~ahastuse~~[[ahastus]]e pärast nüüd tapelda. :"Haavlid viimaseni otsas," ümises kitsilt ja viskas kalakoti nurka, "tulin nende järele ..." :Aga naine ei vastanud enam, surus küüned toobrilaudadesse ja oigas valju häälega, siis karjatas ja hakkas kisendama, pikalt ja valuliselt, nii nagu mees ennest läbi metsa tulles oli kuulnud kellegi kisa. :"Ära siis nii," keelas üminal. "Mina ei mõista sind ka aidata ..." :"Leiti ka aeg paariminekuks," kisendas valust ja vihast poolsegane naine. "Surm ja peks ja sunnitöö... läbituhnimised ja tagaotsimised... no mis inimene sellest küll keset seda põrgumöllu sündima peaks?" (lk 18-19) * Juhan Tuisk toetus uksepiidale. Kogu ümbrus kui vesiklaas, laisalt lainetav mustas nõus - no mida heledamat võib inimene siit hinge ammutada? ~~Raamatutes~~[[Raamat]]utes seisab ikka lugeda, et emake [[loodus]] trööstivat inimest tema ahastusetundidel ja andvat talle uut jõudu. See looduski näib aga tänavu kroonuga ühel nõul olevat, mõtles rätsep kibedalt. Must, märg, võigas — see kõik litsub sind vastu maad veel madalamale, kui sa seda juba niigi oled. (lk 19-20) * Tuiskude toast ei kuuldud ühtki häält ja see [[vaikus]] oli kisast veel koledam. Oh, kui Juhan nüüd kas või ~~palvetada~~[[palve]]tada mõistaks või saaks, kui saaks sellele palvete vastuvõtjale selgeks teha, mispärast on Juhanile nii väga vajalikud need kaks, naine ja laps. Et tema, juba tillukesena tõugata ja torgata, kellel ei olnud poisikesepõlve mängupäevi ega nooruse naljaaega, et temagi tahaks viimaks ometi, vanemas eas, olla nagu kõik teised inimesed, kellel on koda ja naine, laps ja elajaloomad ... aga näe, tema kuidagi ei leia neid õigeid sõnu, mõtted kisuvad vägisi laiali, sinna juurde kokutab veel kana kuuri all ja luksub vesi mannergus. :"[[Meieisapalve\|Meie Isa]]," algas rätsep sosinal ja toetas kuuma otsaesise vastu uksepiita — küll lõhnab see [[Kuusepuu\|kuusepuu]] kaua, isegi paksu ookrikorra all, piriseb palvesõnade vahele ninatark mõtteke. Kes sa oled taevas — kes seda just kindlasti teab, küsib sama mõte veel ninatargemalt edasi. Pühitsetud saagu sinu — jälle vuhiseb tuul täie jõuga üle metsa, kostab märgade tiibade laksuv löök, otse pea kohal... oh sa pagan... n e m a d just leidsid aja ülelendamiseks... Tulgu meile sinu riik... [[püss]] on toanurgas, seda ei saa praegu sealt kätte... ja ega's nii kottpimedas saagi külge, kui vahest huupi... :Aga järsku tõmbus rätsep üksepiida najalt sirgeks. Keha läks üleni kuumaks nagu neil silmapilkudel, kui talle kõige paremad laulusõnad pähe tulid, siis muutus temas midagi selgeks ja hõõguvaks nagu sulaklaas. See tema elukene ja koda — see vilets katusealune, naine ja laps, kas pole see siis tilluke täpe selle suure ja hirmsa kõrval, mida jumal sellel aastal on sündida lubanud? Näe, Miina vanem vend Karla sai kasakatelt nii nuuditada, et heitis keset peksu hinge, ja viis väikest jäid selle musta ja armutu taeva alla... (lk 20-21) * Toast kõlas plaksak, nagu lööks keegi lahtise peoga millelegi pehmele, seejärel hüppas läbi akna välja hele [[kisa]], jooksis pedajaisse, jäi kaharatesse latvadesse takerduma ja ~~täitus~~taltus. Üleaedse metsavahi maja kohal helises veel tasa edasi. Kõva [[heli]] sel uuel inimesel, imestas Juhan suure rõõmuga ja hüüdis: :"Kas käes?" :"Poiss või laits?" kilkas Kitsel-Liis kuuri alt laaste korjates. :"Ükskõik," hõiskas õnnis isa vastuseks. "Peaasi, et on laps ja elab." :Selles paigas oli tol ajal naljakas keelekomme: poisslaps oli ikka poiss, aga tütarlast nimetati lihtsalt ja halvustavalt latseks. Moonakatel, sulastel ja muul kehval rahval oli ju tõesti ükskõik, kas uus kroonualam oli poiss või laits. Aga peremehed panid sellele vahele suurt rõhku ja noorikust, kellel olid ainult tütred, öeldi väga halvakspanevalt, et "sel ju ainult latsevirakad, no kellele see peremees niimoodi talu peab parandama... juhtub [[koduväi]] ka veel vaese rahva seast, siis on kõik see varanduse kokkukraapimine nagu maha visatud..." (lk 21-22) * Oli laits seegi, kes nüüd puhvetipidaja toas kisendas. Kortsulise, punalilla näoga nagu mõni joodik vanainimene. Pärg süsimusti karvu ümber palja pealae, silmnäol, pisikesel kui peopesa, isemoodi muretu ja muhe ilme. Vasem suunurk kerkis veidi, nagu tahaks vastsündinu mõrult naeratada, kuid selle asemel [[aevastus\|aevastas]] kui kass, mõnuga sähvides. :"Jajah, sina paha tüdruk," kuuldi ämmaemanda jämedat häält läbi veesolina. "Kui palju sa meile muret ja pahandust tegid, aga ise oled priske ja raske nagu poiss." :"Tsähh, tsähh," aevastas tsaaririigi alamana sündinud kodanik vastuseks. Ja see aevastamine kõlas nii, nagu ei tahaks aevastaja sugugi sama riigi ~~kodanikuna~~[[kodanik]]una kord ka surra. "Tsähh, tsähh..." :"Jajah, varakult hakkad sa juba ilma ja elu peale aevastama," ohkas ämmaemand. :Nii oli ilmale tulnud tütarlaps, keda kirikukirjades Loonaks nimetati ja kes elu kitsastes keerdkäikudes end juba varakult ja väga sageli siniplekiliseks lõi. (lk 22)

Leida Kibuvits: erinevus redaktsioonide vahel