Leida Kibuvits: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
14. rida:
* Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra, õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga äkilise meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu [[kõrvakiil]]u. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees [[häbipost]]is seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks. .. Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev [[Tiisikus|tiisik]]," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt. (lk 8-9)
* Isa ei leinanud suuremat - tema, rõõmus laulu- ja pillimees, kas pidi ta siis hoidma [[viiul]]it kural ja poega hääl käsivarrel, kääksutama üht ja teine oleks kääksunud ise? Oi, seda pillilugu küll! Just nende sõnadega vabandas ta end hiljem oma suureks kasvanud poja ees. (lk 9)
* Nii vaataski viiuli ja vaeselapsega mees ringi ja tema kerglane pilk jäi peatuma peretütrel Emilial, väga priskel ja valgetverd neiul. Saigi sellest väga valgetverd peretütrest [[võõrasema]] väga mustaverd ja tõmmu nahaga vaeselelapsele. Võõrasema otsekui muinasjutu mõõdu järgi, ainult selle vahega, et ilusates muinasjuttudes on kõik kurjad võõrasemad süsimustad ja head vaesedlapsed heledatverd. Aga see polnudki ilus muinaslugu, otse vastupidi. Nelja-aastasena pandi poiss seakarja. Oh, uni oli nii magus, kõht nii tühi, emis nii tige ja vihm nii külm! Kui isa katsus lapse eest välja astuda, löödi tema astumine väga järsult tagasi: "Kes siis koduväi sõna peab kuulma? Ise talusse sööma tulnud ja veel logardigi kaasa toonud." Heleda peaga ja kristliku meelelaadiga võõrasema ajas seitsmeaastase Juhani päriselt majast välja. Kõige halvemadki inimesed ei saa tõendada, et just purupaljalt. Mullused pastlakesed olid ikka jala otsas, hilbud ümber ja kummaski peos suur koorega kartul, sest oli sügisene aeg, vihm ja vilu, olgu pealegi vaesellapsel suu-südame soojendamiseks kaasa v õttavõtta... Ja seasöögi pada parajasti kuumi kartuleid ääreni... (lk 9-10)
* Nii sirgus poisikesest pikka kasvu noormees, sõrmedelt osav, aga silmavaatelt vihane ja umbusklik, sõnadelt järsk ja pilkav. Tema polnud nii, nagu kõik [[rätsep]]ad enne teda olnud, lauludes, elus, muinasjuttudes ja rahvanaljades. Temal polnud küüru ega kõverat jalga, ei pressrauda tuuleankruks taskus. Ei, tema polnud kerge rätsep, teda oleks vabalt võinud raskeks rätsepaks nimetada, sest temaga oli tihti väga raske ümber käia. (lk 10)
* Tema rääkis imelikke jutte rikastest ja vaestest, nülgijatest ja nülitavatest, jah, oleks ta üksnes rääkinud — tema teodki tegid ikka vahet rikaste ja vaeste vahel! Rikka peremehe pisikese poja pintsakuke läks töörahalt palju rohkem maksma kui suure sulase avar vammus. Rikkas peres mõnitas söögilauas istudes tihti kõik lauale antava sealsamas oma sõnadega ära, aga vaese rahva lauas larpis jahukörti ja kiitis-tänas pealegi. (lk 10)