Köha: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
27. rida:
* Eriti hirmsaks läks kooselu isaga siis, kui ta jäi töölt [[pension]]ile. Siis köhis ja [[suitsetamine|suitsetas]] ta vaheldumisi — tõusis ööselgi üles, et suitsetada —, tuba oli maast laeni sinihalli [[suits]]u täis, kuid isa oli oma ihu teener ja kuulis ainult keha käsku, mitte aga meie palveid. (lk 32)
** [[Heljo Mänd]], "Elu roheline hääl", 2007
 
 
* Selle tütarlapse ema, Rõisle Leena, oli surnud kiriku juurest häbipostist saadud tõppe. Oli olnud tubaseks teenijaks saksa soost kirikhärra perekonnas. "Minu proua oma," nimetas Leenat kirikhärra. Õpetajaproua oli lihav ja punetav, naisterahvas nagu lihamägi, nii rääkisid — muidugi sosinal — kihelkonna naised. Aga see oma oli kõrge kasvuga ja laia kondiga, väga tõsise silmavaatega inimene, kelle suust ei kuuldud kunagi ühtki ülearust sõna. Ta oli ka väga [[äkilisus|äkilise]] meelega ja võis nagu põlema karata. Oligi siis teine ühel jõulupüha varahommikul nii põlema karanud, et andnud õpetajaprouale oma kindla ning tugeva käega õige mitu [[kõrvakiil]]u. Ju oli temasse kõigi nende aastate jooksul kuuldud irisemiste pärast kuhjunud viha ja eks see ajanudki üle ääre. Mis hirmus ja ennekuulmata juhtumine, nagu nimetas seda hiljem Tallinnas ilmuv "Ristirahva Pühapäevaleht". Et õpetaja ja tema kannatada saanud proua olid kristliku meelega inimesed, ei nõudnud nad süüdlasele suuremat karistust kui kiriku ees [[häbipost]]is seismist. Ägedaloomulistele maainimestele edaspidiseks hoiatuseks... Nii seisiski kõrge ja kondine tüdruk kiriku ees, seisis küünlakuu pakase käes palja peaga — katmata peaga kogu kihelkonna ees! Sealt ta endale hirmsa ja vaevava köha saigi. Mehele läks varsti, raius aina edasi seda köha, palged peas nagu roosililled. "Õitsev [[Tiisikus|tiisik]]," ütlesid naised, kes rohkem teadsid. Raius aina köha, sünnitas tütarlapsukese ja siis raius köha tema maha, järsku kui viljakandva puu, otse jalalt. (lk 8-9)
** [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986
 
==Vanasõnad==