Kate Mosse: erinevus redaktsioonide vahel

* Alice viibib esimest korda [[Püreneed]]es, kuigi tunneb end siin juba nagu kodus. Ta on kuulnud, et talvel[[talv]]el katavad Sabarthesi [[mägi|mägede]] hambulisi tippe lumemütsid. Kevadel[[Kevad]]el piiluvad kaljupragudest välja roosad[[roosa]]d, kahvatulilladkahvatu[[lilla]]d ja [[valged]] õrnad [[õied]]. [[Suvi|Suve]] hakul eretavad haljendavatel nõlvadel kollased [[tulikad]]. Ent praegu on [[päike]] roheluse armutult pruunikaks kõrvetanud. Alice'i meelest on paik kaunis, kuid millegipärast külalislahkusetu. Koht on tulvil saladusi[[saladus]]i ning näinud ja varjanud liiga paljut, et olla iseendaga rahujalal. (lk 16)

* Alaïs ärkas võpatades ja lõi [[silmad]] pärani. [[Hirm]] võbeles sisimas nagu võrgus rabelev [[lind]]. Ta surus käe rinnale, et vaigistada pekslevat südant[[süda]]nt.

:Viivu vältel kõikus ta [[uni|une]] ja ärkveloleku piiril, justkui oleks osa temast [[unenägu|unenäkku]] maha jäänud. Tundus, et ta hõljub kõrgel ja vaatab alla iseenda peale, nii nagu kivikujud jõllitasid Sant-Nasari [[katedraal]]i katuselt inimesi. (lk 35)

* Ööst[[Öö]]st öösse sama [[unenägu]]. Kui ta lapsepõlves[[lapsepõlv]]es oli paanikas pimedas ärganud, nägu kalbe ja pisaratest[[pisar]]atest märg, oli [[isa]] voodiveerel istunud ja tema und valvanud, nagu Alaïs oleks poeg. Kui üks [[küünal]] kustus, läitis isa teise ja pajatas sosinal enda seiklustest[[seiklus]]test pühal maal. Rääkis piiritutest kõrbetest[[kõrb]]etest, ümaratest mošeedest ja saratseeni usklike palvelehüüust. Kirjeldas aromaatseid vürtse[[vürts]]e, kirevaid värve ja pipraseid roogi. Jeruusalemma[[Jeruusalemm]]a kohal loojuva veripunase päikese kohutavat eredust.

* Alaïs soovis, et mees ärkaks ja ütleks, et kõik on korras ning ta ei pea enam kartma. Kuid Guilhem ei liigahtanudki ja ta ei söandanud meest äratada. Kuigi kõiges muus kartmatu, oli Alais [[abielu]]asjus endiselt uje ja ettevaatlik, seepärast rahuldus ta sellega, et paitas õrnalt mehe siledaid tõmmusid käsivarsi ja laiu õlgu, mis olid trimmis ja lihaselised tundidepikkusest mõõga võitlusemõõgavõitluse harjutamisest. Alaïs tundis, kuidas isegi unes keeb mehe naha all elu. (lk 36)

* Isale polnud kunagi meeldinud Alaïsi komme varahommikuti ''Cité''<nowiki>'</nowiki>st välja lipsata. Viimasel ajal manitses ta tütart veelgi rangemalt õhtuti Château müüride[[müür]]ide vahele jääma. Alaïs oletas, et Guilhem on temaga ühel meelel, kuigi abikaasa polnud sõnagi poetanud. Ent üksnes koidikueelses vaikuses ja anonüümsuses, vabana majapidamise piirangutest ja keeldudest sai Alaïs end täiesti iseendana tunda. Ta polnud kellegi tütar, õde ega naine. Sügaval sisimas oli ta alati uskunud, et isa mõistab seda. Ta küll ei tahtnud isa käske eirata, kuid ei suutnud üürikestest [[priius]]ehetkedest loobuda. (lk 41)