Eneseusaldus: erinevus redaktsioonide vahel

 

==Proosa==

* Francis oli peaaegu [[kolm]] aastat vana ning vaatas sügavale hunnitu punase [[pojeng]]i südamesse. Ta oli väga [[iseteadlikkus|iseteadlik]] (ehkki ta polnud veel harjunud mõtlema endast kui Francisest) ja ka pojeng oli omal moel väga iseteadlik, ja mõlemad uurisid teist oma väga erinevast [[minakesksus]]est pühaliku eneseusaldusega. Poisike noogutas pojengile ja paistis, nagu noogutaks pojeng vastu. Poisike oli puhas, korralik ja kena. Pojeng oli [[kõlvatus|kõlvatu]], lodev, nagu pojengid olema peavad, ja oma [[ilu]] [[kõrgpunkt]]is. [[Hetk]] oli tähendusrikas, sest see oli Francise esimene teadlik kokkupuude iluga - iluga, millest pidi saama tema elu [[õndsus]], [[piin]] ja kibedus -, aga peale Francise enda ja võib-olla ka pojengi ei teadnud sellest keegi, ja kui olekski teadnud, poleks hoolinud. Igat [[tund]]i täidavad hetked, mis on kellelegi [[tähendus]]t tulvil. (lk 69)

** [[Robertson Davies]], "[[Mis on lihas ja luus]]". Tõlkinud Riina Jesmin. Varrak, 1999

 

* Mulle meeldib üksinda olla. Mida päev edasi, seda enam. See soov kasvab eneseusalduse ja -usuga ühes. Omapäi märkan ümbritsevat ja enda sees toimuvat rohkem. Olen tänaseks veendunud, et minus on palju muutunud: on rohkem meelekindlust, õnnelikkust, oskust olla hetkes ja iseendaga koos. (lk 200)

* Täna kõnnin juba ei tea mitmendat päeva neljakümnekilomeetrist vahemaad, raske seljakott õlul, endal jalad ville täis, aga ma jõuan. Ma pole tõtt-öelda kunagi kahelnud, et inimeses peitub meeletu jõud ja ta suudab enam, kui tihti uskuda söandab. Ometi on usust iseendasse mul pidevalt puudus olnud. (lk 216-217)

** [[Kertu Jukkum]], "Ma naeran, et ma nutan", 2020

 

== Vaata ka ==