Indiaanlased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
Resümee puudub
2. rida:
[[Pilt:Chief_Lone_Bear,_a_Sioux_Indian_from_Buffalo_Bill's_Wild_West_Show_LCCN2006679554.tif|pisi|Gertrude Käsebier, "Chief Lone Bear" (1900)]]
 
==Proosa==
* Suurelt jaolt hävitatud, kuid visa rahvas [tšerokiid] eelistas põgenikuelu Oklahomasse [[küüditamine|küüditamisele]]. Haigus, mis neid praegu laastas, meenutas tõbe, mis oli kakssada aastat tagasi tapnud pooled nende suguharust. Toonase ja praeguse katsumuse vahepeal olid nad käinud Londonis kuningas George III külastamas, olid andnud välja oma ajalehte, pununud korve, juhatanud Oglethorpe'i läbi metsade, aidanud Andrew Jacksonit sõjas creeki indiaanlaste vastu, küpsetanud maisi, koostanud endale põhiseaduse, esitanud Hispaania kuningale palvekirja, olnud Dartmouthi katsealused, asutanud varjupaiku, teinud endale kirjakeele, pannud vastu uusasukatele, lasknud karusid ning tõlkinud Piibli oma keelde. Kõik asjata. Nende küüditamine Arkansase jõe äärde - korraldas selle toosama president, kelle heaks nad creeki indiaanlaste vastu olid sõdinud - vähendas nende niigi kahanenud arvu veel veerandi võrra. (lk 104-105)
** [[Toni Morrison]], "Armas". Tõlkinud Kalevi Kvell ja Krista Kaer. Varrak, 1997
 
 
* See kaunistus ja nende pikad mustad [[juuksed]] ja nägu, mis siit ja sealt väikeste lilletäppidega kaunistatud, teevad nad silmale ilusaks vaadata. Mõni meist iludustest, kes on tõepoolest kena näoga, nagu peaaegu nad kõik, on väga võluvad ja ebaharilikud, sest neil on kõik see, mida nimetatakse [[ilu]]ks, välja arvatud [[värv]], mis on punakaskollane, ning pärast värsket õlitamist, mida nad sagedasti ette võtavad, on nad värske [[tellis]]kivi värvi, ainult et siledad, pehmed ja läikivad. Nad on äärmiselt tagasihoidlikud ja ujedad, väga häbelikud, ja neile ei meeldi, kui neid katsutakse. Ning ehkki nad on kõik nii alasti, ei ole nende hulgas elades mitte mingit sündsusetut tegu ega [[pilk]]u märgata; ja et nad on täiel määral harjunud üksteist nõnda ilustamata kujul nägema nagu meie esivanemad enne pattulangemist, tundub, nagu neil ei olekski ihasid, ei ole midagi, mis võiks [[uudishimu]] tekitada, vaid kõik, mis näha, on otsekohe näha ja igal hetkel, ja kus ei ole midagi uut, seal pole ka uudishimu. Ent ma olen näinud kena noort indiaanlast, kes sureb armastusest imekauni noore indiaani näitsiku järele, ent kõik, mis ta teha oskas, oli käed rinnale risti panna ja jälitada neidu pilguga, ja ohked olid tema [[keel]], sellal kui neiu, otsekui seda armastajat polnud olemaski või pigem otsekui ta ei soovinuks sellist armastajat, hoolsalt oma pilku noormehele langemast hoidis ja talle ealeski ei lähenenud, vaid vaatas maha sellise õhetava [[tagasihoidlikkus]]ega, mida ma meie maailmas kõige tõsisemate ja ettevaatlikumate juures olen kohanud. Ja need inimesed esindasid minu silmis absoluutset ideed kaasasündinud süütusest, enne seda, kui inimene oskas pattu teha, ja on täiesti ilmselge ja tõene, et lihtne loodus on kõige kahjutum, süütum ja vooruslikum käskijanna. Tema üksi, kui tal lastaks, juhataks maailma paremini kui kõik inimeste väljamõeldised; [[religioon]] ei teeks siin midagi muud kui hävitaks selle teadmatusega saavutatud [[rahu]] ja [[vaikus]]e, ja seadused ei õpetaks neile midagi muud kui teadvustama [[kuritegu]]sid, millest neil seni mingit aimdust ei ole. (lk 6-7)
27. rida ⟶ 29. rida:
:Papa teadis kõike, mis puutus metsloomadesse, niisiis pidi ta ju teadma kõike ka metsinimestest. Laura lootis salakesi, et ühel päeval näitab Papa talle papuusi nii, nagu ta oli näidanud tütrele hirvevasikaid, karupoegi ja [[hunt]]e. (lk 34)
* [[Laura Ingalls Wilder]], "Väike maja preerias", tlk Tiiu Viljamaa, 1993
 
 
* [Lempi:] Ma ei mõistnud midagi arvata oma soome päritolust, ammugi sellest, mis tunne on olla indiaanlane. [[Soomlased|Soomlastele]] mõeldes meenusid sõimusõnad: China-Swede, mongoloid, findiaanlane, indiaanlastega seostusid [[sulg]]edest peaehted, Kit Carson, kukkuvad mustangid, sõjakisa ja alati võidukas John Wayne. Õppisin vihkama oma mõlemat poolt, mõlemat hoolikalt varjama. Kogu elu olen püüdnud olla märkamatu, alandlik, mingisugune teise sordi [[ameeriklane]]. Ma ei oska mähkida end Tähelipu pehmusse, minu jaoks on lipp kare, kriiskavates toonides [[kangas]], mille käestpillamise eest ootab pime konku ja tulitavad, kaardikepist pekstud [[sõrmeots]]ad. (lk 24)
** [[Katja Kettu]], "Rose on kadunud". Tõlkinud Kadri Jaanits. Koolibri, 2019
 
[[Kategooria:Rahvad]]