Mirdza Bendrupe: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Uus lehekülg: ''''Mirdza Bendrupe''' (23, oktoober 1910, Līvbērze - 30. juuli 1995) oli läti kirjanik ja tõlkija. =="Piibussaare"== Tsitaadid väljaandest: Mirdza Bendrupe, "Piibussaare", tlk Oskar Kuningas, 1965, Loomingu Raamatukogu nr 51. * Inimene on inimesele hädavajalik. :Nõrgale on hädavajalik tugeva käe toetus, kuid mõnikord on nõrga inimese jõuetus tugevale sama hinnaline, et ta tunnetaks oma jõudu, oma elu tähendust, ja et ta tunneks end kellelegi vajalikuna. Ka...'
 
Resümee puudub
6. rida:
 
 
* [[Inimene]] on inimesele hädavajalik.
:Nõrgale on hädavajalik tugeva käe toetus, kuid mõnikord on nõrga inimese [[jõuetus]] tugevale sama hinnaline, et ta tunnetaks oma jõudu[[jõud]]u, oma elu tähendust[[tähendus]]t, ja et ta tunneks end kellelegi vajalikuna. Kas pole kinkija rõõm suurem ning puhtam kingisaaja rõõmust?
:Surmavaimaks ohuks on üksilduse[[üksildus]]e oht. Iga tee, mis viib eraklusse[[eraklus]]se, kujuneb ummikteeks. Millised oleksidki erakluse välised või sisemised põhjused, on see alati traagiline.
:Sest inimene on inimesele vajalik nagu elu ise.
** "Saatesõna asemel", lk 3
 
 
* Õue[[Õu]]e piirava pistandtara taga kasvavad hiigel[[paju]]d. Suvel, kui põliste puude kroonid kattuvad halja lehestikuga, pakuvad pajud mõnusat varju, kuhu põgeneda päikeseleili eest. Talvel kerkib pajuokste võrestik mustendavana ning pahklikuna taeva poole. Öötundidel näib, otsekui oleks iga oks-käpp haaranud kinni mõne vilkuva tähe ega lase seda enam lahti. (lk 5)
 
* Jonāti aias kasvavad ümaraks kaardunud võradega [[õunapuu]]d ja kobarasse kuhjunud leedu [[Kirsipuu|kirsid]]. Viljapuud on hästi hooldatud, samuti nagu iluaed, mille kitsaste teeradade ääres [[Elupõletaja|põletavad]] nii püsi- kui ka ühe suve [[lill]]ed õitetules oma üürikest elu. (lk 5)