Mirdza Bendrupe: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
7. rida:
 
* [[Inimene]] on inimesele hädavajalik.
:Nõrgale on hädavajalik tugeva käe toetus, kuid mõnikord on nõrga inimese [[jõuetus]] tugevale sama hinnaline, et ta tunnetaks oma [[jõud]]u, oma elu [[tähendus]]t, ja et ta tunneks end kellelegi vajalikuna. Kas pole kinkija [[rõõm]] suurem ning puhtam kingisaaja rõõmust?
:Surmavaimaks ohuks on [[üksildus]]e oht. Iga tee, mis viib [[eraklus]]se, kujuneb ummikteeks. Millised oleksidki erakluse välised või sisemised põhjused, on see alati traagiline.
:Sest inimene on inimesele vajalik nagu elu ise.
13. rida:
 
 
* [[Õu]]e piirava pistandtara taga kasvavad hiigel[[paju]]d. [[Suvi|Suvel]], kui põliste puude[[puu]]de kroonid kattuvad halja lehestikuga, pakuvad pajud mõnusat [[vari|varju]], kuhu põgeneda päikeseleili eest. [[Talv|Talvel]] kerkib pajuokste võrestik mustendavana ning pahklikuna taeva poole. Öötundidel näib, otsekui oleks iga oks-käpp haaranud kinni mõne vilkuva [[täht|tähe]] ega lase seda enam lahti. (lk 5)
 
* Jonāti [[aed|aias]] kasvavad ümaraks kaardunud võradega [[õunapuu]]d ja kobarasse kuhjunud leedu [[Kirsipuu|kirsid]]. Viljapuud on hästi hooldatud, samuti nagu iluaed, mille kitsaste teeradade ääres [[Elupõletaja|põletavad]] nii püsi- kui ka ühe suve [[lill]]ed õitetules oma üürikest elu. (lk 5)
 
* Keset õue seisab puusalvedega ja vanamoelise vinnaga [[kaev]]. Vinna ots, mis sirutub kõrgusse nagu [[kurg|kure]] [[kael]], paistab juba kaugele. Strellu küla [[laps]]ed kinnitavad oma silmaga näinud olevat, kuidas pehmete suve[[pilv]]ede räbalad jäid Jonāti pika kaevuvinna taha kinni, kuid täiskasvanud muigavad säärast juttu kuuldes. Üht ja sama nägevat ainult laste ja [[muinasjutuvestja]]te silmad, kuid muinasjutuvestjaid Strellu külas[[küla]]s ei leidu. (lk 5)
 
* Saare tipus kasvavad lopsakad [[lepp|lepa]]- ja [[Paakspuu|paakspuu]]põõsad ja okaspajupuhmad, leidub ka [[toomingas|toomingaid]]. Põõsaste vahelt ulatuvad soostunud abajavöödid alla jõeni. Kevaditi[[Kevad]]iti punuvad siin mätaste varjus pesi [[kiivitaja]]d, hiljem süütavad hundikeeled mahlakas rohus oma lillakad laternad, kahvatutelt [[angervaks]]adelt levib lõhna kõigisse tuultesse ja [[varsakabi|varsakapjadel]] valmivad väikesi kollaseid [[juust]]ukerasid meenutavad õienupud. (lk 5)
 
* Varakevaditi uhuvad Piibussaare tippu üle kallaste ajava [[suurvesi|suurvee]] vood, mis tassivad kaasa jääpanku. Vahel ulatub [[vesi]] ja [[jää]] ka [[saar]]e tagaossa Jonāti pajudeni ja laudani.
:Mis aastaajal ka saart[[saar]]t vaadata, ikka näib seda ümbritsevat õdus [[rahu]]. (lk 6)
 
* Ma ei oleks iganes osanud arvata, et nii julgete silmadega[[silm]]adega inimene võib olla nii pelglik. (lk 7)
 
* [[Aken|Akna]] tagant möödus tumedais rõivais noor [[naine]]. Mind üllatas tema [[profiil]]i joonte peenus ning puhtus.
:"Minu tütar Judīte," seletas Dāvīds mu pilku[[pilk]]u märgates. Taipasin, et ta ütleb üht, kuid mõtleb hoopis muud.
:Ta hääl tundus küllalt selgesti ähvardavat: "Jah, see on Judīte ja ta on ilus, kuid hoidke oma näpud minu tütrest eemale!" (lk 9)
 
* Dāvīds Jonāts hakkas pärima, kust ma Strellu külla tulin, mis inimene ma olen ja kui kaua ma mõtlen siin kandis peatuda. Tajusin iga küsimuse[[küsimus]]e tagant [[umbusk]]likku külmust ja tõmbusin sisemiselt tõrksaks, kuid rääkisin siiski viisakalt kõik ära, mida DävidsDāvids Jonāts teada tahtis. Tema kujus ja hääles oli midagi auväärset ning käskivat. Rasma vanaisa [[nägu]] tõi meelde [[Michelangelo]] [[Mooses]]e. Säärasele mehele ei saa jätta vastamata. (lk 10)
 
* "Pidin ära [[uppumine|uppuma]], kallis Judīte! See oli kole [[romantika|romantiline]]. Ja ma venitasin jalasoone välja. Seal istub [[külaline]]. Tema päästis mu elu, ta on [[kunstnik]] ja asub meie nurgatuppa elama. Ausõna! Mille üle sa imestad?"
:"Ma ei imestagi," naeratas Judīte. "Kas me ei jooks nüüd [[Tee (jook)|tee]]d?"
:"Hästi tulist teed!" rõõmustas Rasma käsi plaksutades.
:"Tahan tulist teed! Uh, ma ei läbe lamada, katsun käia!" (lk 10)
 
* Kui Judīte pärast söömist koos Rasmaga lauda[[laud]]a koristas, alustas Dāvīds jälle oma pärimisi. Mind hakkas see uurimine juba ära tüütama. Ütlesin kärsitult:
:"Olen kakskümmend kaheksa aastat vana, vallaline. Kuulus [[kunstnik]] ma ei ole, kuid loodan selleks saada. Inimesi ma ei söö, võõra oma ei himusta. Aga [[iseloom]] on mul küll halb, näiteks ei suuda ma taluda, kui mõni püüab mu mõtteid lugeda." (lk 11)
 
* Nurgatoas ei olnud nähtavasti enam kaua keegi elanud ja seda ei olnud tuulutatud: siin oli kuidagi sumbunud ja rõske. Rasma korraldas:
:"Istuge! Nii. Ma sean kohe korda, tuulutan, pühin [[tolm]]u ära. Miks te ei vasta poolt sõnagi? Kas olete õnnetu? Ajab päris naerma — mees kui [[põder]], aga mossitab nagu koolijüts, kes on kahe saanud!"
:Lobisedes askeldas Rasma [[tolmulapp|tolmulapi]] ja mitme [[hari|harjaga]] toas ringi. Ta nihutas toole[[tool]]e, avas akna ja kloppis sealt välja laua ja [[voodi]] pealt võetud katteid. Ma silmitsesin tähelepanelikult [[tuba]]. See ei meenutanud suurt tuba, kus olin äsja istunud. Siin oli palju tikitud linikuid, raamatuid[[raamat]]uid, maokaid ja peene kaelaga savi- ning klaaskruuse. Seintel rippusid mõned [[akvarell]]id. Kuigi need asjad olid paksult tolmunud, õhkus kõigest vaevu märgatavat naiselikkust. (lk 12)
 
* Õhk meie ümber oli tulvil hääli: edelatuul ulus. Jonāti õueaia pajud oigasid, jões pärivoolu ujuvad jääpangad praksusid murdudes ning pudenedes.
67. rida:
:"Nähtavasti [[kutsumus]]."
:"Minulgi on oma kutsumus. Ei, mitu. Kuid neist ei või veel kõnelda. Eriti tollest ühest mitte — see on [[saladus]]."
:Rasma kadus naerdes pimedusse[[pimedus]]se. (lk 14)
 
* Kui heitsin laia puust voodisse, tekkis veider tunne, nagu oleks Jonāti [[maja]] [[laev]], mis on karmide tuulte võimuses. Kindlasti sellepärast, et väljas läks [[torm]] veelgi tugevamaks. Tuul põristas katuseplekil ja kolistas aknaluukide kallal. Jäi mulje, nagu ründaks raju maja neljast küljest korraga. (lk 15)
76. rida:
:"Õige rahutu [[jõgi]]. Hirmus jõgi, mis aina märatseb. Kuid [[elu]] on veel hullem."
:"Arvate?"
:"[[Maailm]] on õel. See kihiseb ja kobrutab nagu tõrvakatel. Inimesele, kes soovib vaikselt elada, ei anta rahu — kihisevast katlast kerkib auru[[aur]]u, mis salvab silmi ja [[nina]]."
:Mida ta sellega öelda tahtis? Hm. Selle kohta, kas maailm on hea või halb, on mul omad vaated, kuid ma ei hakka neid välja pakkuma. Pealegi oli Rasma hoiatanud Dāvīdsiga tülli minemast.
:"Ausaid inimesi leidub vähe, koguni vähe," ütles Dāvīds. Ta kõneles ühest ning teisest, mul ei olnud just kerge tema mõtteid jälgida. Kuidas ka ei oleks, nii põlastavalt võis [[ebaausus]]est rääkida ainult inimene, kes ise on vankumatult [[aus]]. See oli kiiduväärt, jä ma tahtsin Jonāti elanikest ainult head mõtelda. Olin rõõmsas tujus, ma ei tea isegi, miks. (lk 16)