Esietendus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
1. rida:
==Proosa==
* Mitte üksnes esietendusel, vaid igal harilikul [[õhtu]]l sünnib lausa [[ime]], et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi [[plaan]]i täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk [[dekoratsioon]]is ja iga [[närv]] näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)▼
** [[Karel Čapek]], "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1981, [[Loomingu Raamatukogu]] nr 45/46▼
* Esietendused on harilikult üks igavene [[piin]], mida ma vaevalt talun. Nendel käimiseks on ainult kaks põhjust. Üks on, ütleksin, õilis põhjus: vaesed [[näitleja]]d peavad selle üle elama, ja kui asi läheb untsu, oleks ebaaus, kui [[autor]]it pole kohal, et nendega seda koormat jagada. Niisugusest [[hingepiin]]ast sain mõningat aimu "Alibi" esietendusel. [[Näidend]]is on ette nähtud, et [[ülemteener]] ja [[arst]] taovad lukustatud kabinetiukse taga ja siis, üha suurenevas ärevuses, löövad ukse maha. Esietendusel polnud tarviski ust maha lüüa — see avanes vastutulelikult enne, kui keegi seda rusikaga puudutadagi jõudis, ja vaatajaskonnale avanes pilt, kuidas [[laip]] ennast parajasti õigesse asendisse seadis. Sestsaadik närvitsen alati lukustatud uste pärast, tulede pärast, mis ei kustu, kui nad tingimata peavad kustuma, ja tulede pärast, mis ei sütti, kui nad tingimata peavad süttima. See on tõeline hingepiin, mida [[teater]] tekitab. (lk 578)
** [[Agatha Christie]], "Minu elu lugu", tlk Laine Hone, 1996
▲* Mitte üksnes esietendusel, vaid igal harilikul [[õhtu]]l sünnib lausa [[ime]], et tükki üldse mängitakse, ja kui teda juba mängitakse, et ta siis ka lõpuni mängitakse. Näitemäng ei sünni mingi [[plaan]]i täitmise tulemusena, vaid loendamatute ja ootamatute takistuste lakkamatu ületamise teel. Iga riidetükk [[dekoratsioon]]is ja iga [[närv]] näitemängu mängivas inimeses võib iga hetk rebeneda; tavaliselt siiski ei rebene, kuid sellest hoolimata on õhkkond närviline; see lihtsalt ei saagi teistsugune olla. (lk 6)
▲** [[Karel Čapek]], "Kuidas sünnib näitemäng". Tõlkinud Lembit Remmelgas. Tallinn: Perioodika, 1981, [[Loomingu Raamatukogu]] nr 45/46
[[Kategooria:Sündmused]]
| |||