Üksindus: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
42. rida:
:Nii muidugi, sealsamas puhkab kord ka tema, mõtles Vilma ja puhkes nutma. Ei, elu Gustsiga ei olnud kerge, polnud tal [[varandus]]t ega osanud ta midagi otsustada, kõik jäi enda teha ja ütelda, aga nüüd, kus mehe äraminek oli nii lähedal, tundis Vilma, et üksi ei jõua ta elada. [[Lehm]]. [[Hein]]. [[Küttepuud|Puud]]. [[Vesi]]. Ei, seda ta ei suuda. Ja kellega sa sõnakese vahetad? (lk 19-20)
* [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
* Magnus rääkis aeglaselt, et nad temast aru saaksid. Vahel jäi tema [[kõne]] segaseks, sõnad kõlasid kummaliselt nagu ronga kraaksumine. Ta oli rongale mõne sõna selgeks õpetanud. Tuli ette nädalaid, mil tal polnud ühegi hingelisega rääkida. (lk 7)
** [[Ann Cleeves]], "Ronkmust", tlk [[Karin Suursalu]], 2016
==Draama==
| |||