Ronk: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
P HC: lisatud Kategooria:Viitamisprobleemidega artiklid |
|||
21. rida:
** [[Matthias Johann Eisen]], "Eesti vana usk", VII peatükk
* [[Uusaastaöö]]l kakskümmend minutit üks läbi. Magnus teadis aega tänu masajale [[kell]]ale — ema kellale, mis lösutas [[kamin]]a kohal riiulil. Nurgas vitspuuris pobises ja kraaksatas ronk läbi une. Magnus ootas. [[Tuba]] oli [[külaline|külaliste]] saabumiseks valmis: turbabriketile oli [[tuli]] alla tehtud, laual ootasid [[viski]]pudel ja ingverikook, mille ta oli viimati Lerwicki Safewayst ostnud. Tukk tuli peale, aga ta ei tahtnud [[voodi]]sse minna, sest äkki tuleb keegi külla. Kui aknast paistab [[valgus]]t, siis võib keegi - naerune, svipsis ja jutukas - ju tulla. [[Kaheksa]] aasta jooksul polnud küll mitte keegi talle head uut aastat soovima tulnud, aga Magnus ootas igaks juhuks siiski. (lk 5, romaani algus)
* Magnus rääkis aeglaselt, et nad temast aru saaksid. Vahel jäi tema [[kõne]] segaseks, sõnad kõlasid kummaliselt nagu ronga kraaksumine. Ta oli rongale mõne sõna selgeks õpetanud. Tuli ette nädalaid, mil tal polnud ühegi hingelisega rääkida. (lk 7)
* Kui Magnus oleks saanud, oleks ta tüdrukutele meeleldi ronkadest rääkinud. Tema maal olid rongad, olid alati olnud, sestsaadik kui ta oli alles põlvepikku poisike, ja ta oli neid jälginud. Mõnikord tundus, nagu oleksid nad mänginud. Nad tiirlesid taevas, keerutasid end ringi nagu kulli mängivad lapsed, siis panid [[tiivad]] kokku ja langesid alla. Magnus lausa tundis, kui põnev see peab olema: vuhisev tuul, kiire allasööst. Siis läks [[kukkumine]] jälle lennuks üle ja nende hõiked kostsid nagu [[naer]]. Kord oli ta näinud, kuidas rongad libisesid lumiselt pervelt teele, selili, üksteise järel justkui postkontori poisid [[kelk]]udega, kuni ema nad Magnuse majast eemale kamandas.
:Aga teinekord olid rongad kõige [[julmus|julmemad]] linnud. Magnus oli näinud, kuidas nad põduralt [[lammas|lambalt]] silmi peast nokkisid. Ute valu- ja vihakisa polnud neid eemale peletanud. Ka Magnus polnud linde eemale kihutanud. Polnud püüdnudki. Ta polnud suutnud neilt silmi kõrvale pöörata, kui nad urgitsesid, käristasid ja veres tatsasid. (lk 16)
* Magnus ei keeranud kunagi ust lukku, niisiis tõmbas ta selle lahti ja astus kõrvale, et tüdruk saaks esimesena sisse minna. Oodates, kuni tüdruk saabastelt lund maha trambib, vaatas ta ringi.
:Väljas laiutas vaikus. Kedagi polnud nägemas. Keegi ei teadnud, et see ilus olevus talle külla tuli. Neiu oli tema [[aare]], ronk puuris. (lk 21)
* Ta seisatas, et jälle vett vaadelda, lootes taastada ennist kooliteel silmatud [[nägemus]]t. [[Värvid]] olid tema tähelepanu köitnud. [[Saar]]te värvid olid tihti hillitsetud: oliivrohelised, poripruunid, merehallid, kõik udust mahendatud. Varahommikuses päikesevalguses näis pilt kirgas ja kiirgav. Lume kalk valendus. Kolm siluetti. Rongad. Frani [[maal]]il oleksid nad nurgelised, vaat et [[kubism|kubistlikud]]. Kõvast mustast puidust rohmakalt nikerdatud linnud. Ja siis värvilaik. [[Punane]], ergava päikesepalli peegeldus. (lk 25)
* Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast [[valgus]]est, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud [[vorm]]i ja värviga. Siis muutus ere punane [[sall]]iks. Hall [[mantel]] ja valge [[ihu]] sulasid ühte [[lumi|lumega]], mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
:Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis [[kõri]] pingule tõmbuvat, ja käsi [[plaksutamine|plaksutama]], et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)
* [[Ann Cleeves]], "Ronkmust", tlk [[Karin Suursalu]], 2016
==Luule==
| |||