Karjumine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
20. rida:
:"Ükskõik," hõiskas õnnis isa vastuseks. "Peaasi, et on laps ja elab."
* [[Leida Kibuvits]], "Soomustüdruk", 1986
* Fran oli nii keskendunud ja kõik tundus nii ebatõeline, üle ujutatud peegelduvast [[valgus]]est, mis pani pea ringi käima, et ta jõudis päris lähedale, enne kui taipas, mida näeb. Seni oli kõik piirdunud [[vorm]]i ja värviga. Siis muutus ere punane [[sall]]iks. Hall [[mantel]] ja valge [[ihu]] sulasid ühte [[lumi|lumega]], mis polnud siin nii puhas nagu mujal. Rongad nokkisid tüdruku nägu. Üks silm oli kadunud.
:Fran tundis tütarlapse ära, ehkki too oli moondunud, rüvetatud. Linnud olid tema lähenedes korraks eemale lennanud, aga tulid peagi tagasi, kui ta liikumatult seistes vaatama jäi. Äkki hakkas Fran kisendama, nii valjusti, et tundis [[kõri]] pingule tõmbuvat, ja käsi [[plaksutamine|plaksutama]], et linde taeva alla tiirutama saata. Ent ta ei suutnud paigast liikuda. (lk 25-26)
** Ann Cleeves, "Ronkmust", tlk [[Karin Suursalu]], 2016
* Anna tegi silmad lahti ning nägi verest viirulist ja läikivat kätepaari. Nägu polnud näha. Kõrvus kajas läbilõikav kisa. Alguses arvas Anna, et ta on Utras ning Ronald aitab Josephil jälle siga tappa See oleks selgitanud verd, punaseid käsi ja kohutavat kiledat häält. Siis taipas ta, et tema ise kisendab.
:Keegi asetas kuiva käe tema laubale ja pomises sõnu, millest ta aru ei saanud. Ta nähvas mehele vastuseks mingi rõveduse.
:Valu ei läinud üle.
:''Selline tunne on surres.''
:Küllap rohu mõju hakkas lõppema, sest kui Anna jälle eredasse kunstlikku valgusse silmad avas, tabas teda selgusehoog.
:''Ei, selline tunne on [[sünnitamine|sünnitades]].'' (lk 9, romaani algus)
* [[Ann Cleeves]], "Punased luud", tlk [[Riina Jesmin]], 2018
==Luule==
| |||