Redaktsioon: 25. oktoober 2021, kell 16:11 redigeeri Ehitaja (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 51 978 muudatust Uus lehekülg: ' ==Proosa== * "Kas hakkame talle süüa andma?" :Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile ämmaemanda vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras. :Ämmaemand näitas Annale, kuidas on kõige parem last toita. "Võtke padi niimoodi sülle, hoidke selle käega tema pead ja suunake ta sedasi rinnanibu juurde..." Anna, kes oli tavaliselt praktilistes asjades väga pädev, tundis end kohmaka ja saamatuna. Siis haaras la...'		Redaktsioon: 25. oktoober 2021, kell 23:39 redigeeri eemalda Pseudacorus (arutelu \| kaastöö) Administraatorid 36 363 muudatust →‎Proosa Uuem muudatus →
1. rida: ==Proosa== * [[Seks]]uaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks [[kingloom]]a. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. [[Suudlus\|Suudeldes]] jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud [[kindlus]]e. Me poeme suudluste sooja [[võrk\|võrgu]] alla. Me joome teineteise suu [[kaev]]ust. Asudes teise keha suudlustega katma, [[kaardistamine\|kaardistame]] oma [[sõrmeots]]te ja [[huuled\|huultega]] uut [[maastik]]ku, peatume rinnanibu [[oaas]]is, reie künkal, [[lülisammas\|lülisamba]] looklevas [[jõesäng]]is. See on omalaadne puudutuste [[palveränd]], mis viib iha templisse. (lk 132)▼ ** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005▼ * Isegi meie [[galaktika]] sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud [[emapiim]]a. Legend on jäädvustatud [[Jacopo Tintoretto]] kuulsal maneristlikul maalil "[[Linnutee]] sünd". Pildil laseb [[Jupiter]]i naine [[Juno]] imeva lapse [[Herakles]]e kesk toidukorda [[rinnad\|rinna]] otsast lahti ja pritsib piimajoa [[kosmos]]esse. Üles lennanud piimatilkadest saavad [[täht\|tähed]]. Maa peale kukkunud piiskadest saavad [[liilia]]d. Olen ise selle [[maal]]i ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud [[Rasedus\|rase]] ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares [[purskkaev]]una [[pritsimine\|pritsivaid]] piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli [[seitse\|seitsme]] lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas [[piim]] pritsida võib. (lk 200)▼ ** [[Sandra Steingraber]], "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009▼ * "Kas hakkame talle süüa andma?" :Ronald oli nüüd täiesti ärkvel. Ta istus Anna kõrvale voodile [[ämmaemand]]a vastu. Ta sirutas sõrme ja vaatas, kuidas laps sellest kinni haaras. 10. rida ⟶ 19. rida: * Ka Silueti tekstid valgusid tsensuurimallide alt kuidagi pehmelt ja lõdvalt välja. Kuid ajakiri pidi ikkagi alati [[tsensuur]]ist läbi käima ja nii juhtus, et kui artiklit [[India]] naistest illustreerisid juba vanad head [[Kamasuutra]]-aegsed pildid, millel India kaunitarid istusid paljaste tissidega, siis arvati, tsensuuri näpuvibutusi ennetada püüdes, et midagi nii rõvedat kui naise paljad rinnanibud, ei pea küll Nõukogude Eesti moeajakirja vahendusel lugejate massidesse jõudma. Kindlasti oli kuskil auulis, staniitsas või terem-teremokis inimesi, kes kunagi ei olnud näinud naise paljaid rindu, kuigi [[laps]]i võis neil ju mitugi olla. Selliseid kõrge [[moraal]]iga kommunismiehitajaid polnud sünnis šokeerida. Samas pidid [[rinnad]] illustratsioonina siiski kuidagimoodi nähtaval olema, seda nõudis tekst, mis mahtus kenasti moraali raamidesse, ja siis tuli kellelgi päästev mõte - Saril lasti India naine ümber joonistada, kõik oli omal kohal, paljad rinnad ka, aga rindadel puudusid nibud! Moraalselt kindlad ja poliitiliselt vankumatud Nõukogude inimesed võisid kergendatult hingata. (lk 149) ** [[Maimu Berg]], "Moemaja", 2012 ▲* [[Seks]]uaalvahekord on ülim lähedus, ülim kompimine, mil me teineteist neelame nagu kaks [[kingloom]]a. Me mängime teineteise õgimist, teineteise seedimist, me toitume teineteisest, joome teineteise vedelikke, poeme sõna otseses mõttes teineteise naha alla. [[Suudlus\|Suudeldes]] jagame ühte hingeõhku, avame armastatule oma keha suletud [[kindlus]]e. Me poeme suudluste sooja [[võrk\|võrgu]] alla. Me joome teineteise suu [[kaev]]ust. Asudes teise keha suudlustega katma, [[kaardistamine\|kaardistame]] oma [[sõrmeots]]te ja [[huuled\|huultega]] uut [[maastik]]ku, peatume rinnanibu [[oaas]]is, reie künkal, [[lülisammas\|lülisamba]] looklevas [[jõesäng]]is. See on omalaadne puudutuste [[palveränd]], mis viib iha templisse. (lk 132) ▲** [[Diane Ackerman]], "Meelte lugu", tlk Riina Jesmin, 2005 22. rida ⟶ 27. rida: * Karin oli kursis kõige uuemate headuse nõuetega, suuremates päevalehtedes olid viimastel aastatel ilmunud põhjalikud juhised, mida hea inimene teeb ja mida ta ei tee, ning Karin teadis, et isegi viimastel koalitsiooniläbirääkimistel oli palju juttu olnud headusest. Samuti oli tema kolleeg, lühikest kasvu ja seetõttu elus veidi kibestunud Tauno, kellele meeldis kanda liibuvaid kostüüme ning omada arvamust, ühel kollektiivi väljasõidul linnalähedasele luhale tutvustanud talle arenguid headuse vallas. "Hea [[inimene]] on tervik," lausus Tauno talle lõkke ääres ja Karin märkas hoolimata hämarusest kohe, et tema vestluspartneril ei paiknenud rinnanibud kehal sümmeetriliselt. ** [[Eero Epner]] [https://sirp.ee/s1-artiklid/teater/harmooniline-onnelik-inimene/ "Harmooniline õnnelik inimene"] Sirp, 07.08.2020 ▲* Isegi meie [[galaktika]] sai paljudes keeltes nime selle järgi, et meenutas öötaevasse pritsitud [[emapiim]]a. Legend on jäädvustatud [[Jacopo Tintoretto]] kuulsal maneristlikul maalil "[[Linnutee]] sünd". Pildil laseb [[Jupiter]]i naine [[Juno]] imeva lapse [[Herakles]]e kesk toidukorda [[rinnad\|rinna]] otsast lahti ja pritsib piimajoa [[kosmos]]esse. Üles lennanud piimatilkadest saavad [[täht\|tähed]]. Maa peale kukkunud piiskadest saavad [[liilia]]d. Olen ise selle [[maal]]i ees Londoni Rahvusgaleriis seisnud, kui olin neljandat kuud [[Rasedus\|rase]] ja ootasin alles looteveeuuringu tulemusi. Kui vaatasin Juno nibudest kahele poole valges kaares [[purskkaev]]una [[pritsimine\|pritsivaid]] piimajugasid, naersin endamisi ja mõtlesin: milline liialdus ja kui ebatõenäoline. Aga ei ole. Tintoretto oli [[seitse\|seitsme]] lapse isa. Küllap tema juba teadis, kuidas [[piim]] pritsida võib. (lk 200) ▲** [[Sandra Steingraber]], "Mina olen ookean", tlk Ursula Erik, 2009 ==Draama==

Rinnanibu: erinevus redaktsioonide vahel