Sakslased: erinevus redaktsioonide vahel

Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub
15. rida:
* Nende korporatsioonidega on asi natuke imelik, neil on oma konks man. Nende ainus kodu on teatavasti Saksamaa, kus neil oma väga kindlat riigipoliitilist otstarvet täita tuleb. Nimelt on sakslased vanast ajast saadik olnud ülikange individualiseerumis-tarvidusega inimesed, kelle paindumatus kaua aega kõik riiklise elu ja ühistegevuse halvas. Kuid kus häda, seal abi. Ja ''Saksa Sturm und Drang'' uputatakse lihtsalt õlleklaasi ära. Haritud noorsoo jaoks toimetavad seda plaanilikult ja suurepärase režiimiga korporatsioonid. Astub mõni noor marupea ja ilmauuendaja korporatsiooni, siis joodetakse ta lihtsalt purju ja pikendatakse seda pohmelusaega aastate viisi kuni ülikooli lõpetamiseni, vahepeal teda ainult niikauaks kainestades, et ta korrapäraselt oma eksamid ära teeb ja hea eeldressuuri riigikodanikuks nn. burši-Kommenti näol õpib. Mõju on suurepärane: 4-5 aasta jooksul on sellest käärivast individualiteedist tehtud tainas, millest igasuguseid sündsaid nukke riigi ja ühiskonna teenimiseks võib välja vormida. Korporatsioonides dresseeritakse seda, mida Nietzsche nimetab "karjainimeseks". Nüüd aga on kõigi inimliste nivelleerimispüüete halb külg see, et tema baasiks võib võtta ainult kõige alamad sihid inimese hingeelus. "Karjainimene" muutub harilikult lihtsalt seaks, kes pealegi varsti endale koguni individualismi põhjusmõtete järgi õigust nõuab oma loomuse järgi, s.o. seamoodi elada, ilma et teised "survet tohiksid katsuda avaldada", nagu meil hiljuti öeldi.
** [[Helmi Neggo]], "Sapilised ääremärkused". Postimees, 23. märts 1920, ''cit. via'' Helmi Reiman-Neggo, "Kolm suurt õnne". Koostanud [[Hando Runnel]]. Ilmamaa 2013, lk 271
 
 
* Ent Danieli onupojad, kes olid veel liiga noored selleks, et hakata sakslastega koos töötama, käisid ikkagi boššide valdusse läinud ujumiskohas: nad ju armastasid nii väga supelda! Ja kõige vanem neist armastas ka vallutajaid ning koguni uhkustas sellega avalikult. Kuid see ei toonud talle õnne: ta hakkas järsku kõhnuma, ta rind langes sisse, ta tõmbus küüru nagu rauk — ja seda kahekümneaastaselt. Mõelda, kus ikka lugu! Ta kaotas vähimagi sarnasuse oma vendade ja Danieliga ning hakkas sarnanema isaga. Külas räägiti, et ta olevat endale tõve külge saanud supelkohas, et bošid olid vett mingisuguse ainega desinfitseerinud — ja kes neid teab: mis on kasulik nendele enestele, pole alati kasulik kohalikele elanikele... (lk 16)
* Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega [[elamu]]d, [[loss]]id või [[vannituba]]dega [[villa]]d. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma [[Ostlemine|sisseoste tegema]], [[turg|turule]] või [[komandantuur]]iga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše [[vihkamine|vihata]] täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset [[vastupanu]] osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma [[hädaoht]]u sattumata, sest [[risk]]ida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku [[hukkamõist]]u alla ja [[boikott]] oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma [[jutlus]]es... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende [[patrull]]id jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla [[auto]]dega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha [[hirm]] ise sundis lapsi [[koduõu]]edesse jääma. (lk 24-25)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
 
 
 
33. rida ⟶ 39. rida:
:Ja läks ära, lahustus ühesuguste eramajade vahel. Istusime, ootasime teda. Poole tunni pärast teda polnud. Talle ikka meeldib rääkida, et mina ja tema oleme täpsed inimesed, kuid mina olen täpne saksa, tema aga juudi kombel. Minu küsimuse peale, milles vahe seisneb, vastas tema: sakslane tuleb õigel ajal, juut aga siis kui vaja!
* [[Ljudmila Ulitskaja]], "Daniel Stein, tõlkija". Tlk Ilona Martson. Tänapäev 2013, lk 314
 
 
* Ent Danieli onupojad, kes olid veel liiga noored selleks, et hakata sakslastega koos töötama, käisid ikkagi boššide valdusse läinud ujumiskohas: nad ju armastasid nii väga supelda! Ja kõige vanem neist armastas ka vallutajaid ning koguni uhkustas sellega avalikult. Kuid see ei toonud talle õnne: ta hakkas järsku kõhnuma, ta rind langes sisse, ta tõmbus küüru nagu rauk — ja seda kahekümneaastaselt. Mõelda, kus ikka lugu! Ta kaotas vähimagi sarnasuse oma vendade ja Danieliga ning hakkas sarnanema isaga. Külas räägiti, et ta olevat endale tõve külge saanud supelkohas, et bošid olid vett mingisuguse ainega desinfitseerinud — ja kes neid teab: mis on kasulik nendele enestele, pole alati kasulik kohalikele elanikele... (lk 16)
* Külasse ilmusid sakslased väga harva: siin polnud neil midagi teha, siin puudusid väljavaated moonamuretsemiseks, siin puudusid mugavustega [[elamu]]d, [[loss]]id või [[vannituba]]dega [[villa]]d. Külaelanikud võisid sakslasi näha ainult R... linnas, kuhu nad tahes-tahtmata pidid sõitma [[Ostlemine|sisseoste tegema]], [[turg|turule]] või [[komandantuur]]iga asju ajama... Oma külas võisid nad bošše [[vihkamine|vihata]] täiesti segamatult, alati valmis neile passiivset [[vastupanu]] osutama siis, kui nad võisid seda teha ilma [[hädaoht]]u sattumata, sest [[risk]]ida nad ei armastanud. Aga kui mõnda küla naist nähti koos fritsuga, siis langes ta otsekohe üksmeelse avaliku [[hukkamõist]]u alla ja [[boikott]] oli totaalne. Näiteks juhtus niisugune lugu ühe väikese farmi omaniku naisega: küree vihjas temale isegi oma [[jutlus]]es... Küla lapsed võtsid kõiges eeskuju täiskasvanuilt. Tavaliselt olid just lapsed need, kes sakslaste ilmumisel või lähenemisel jooksid teatega ühe maja ukse juurest teise juurde... Tänavad tühjenesid silmapilkselt rahvast ja saksa sõdurid või nende [[patrull]]id jalutasid otsekui läbi mahajäetud küla... Ent sagedamini ilmusid nad külla [[auto]]dega kihutades ja elanikud ei jõudnud õigeaegselt majadesse peituda. Sel koledal ajal luusisid nad ka mööda metsi, lapsed ei julgenud sinna sellepärast enam minna ja nii polnud vajadustki neile seda keelata: püha [[hirm]] ise sundis lapsi [[koduõu]]edesse jääma. (lk 24-25)
** [[Elsa Triolet]], "Roosid järelmaksuga", tlk Immanuel Pau, 1962
 
==Välislingid==