Varemed: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
|||
5. rida:
* Algul olid varemed. See on veider tõdemus, sest igaühele on selge, et alguses ei saanud olla varemeid, need ei teki iseenesest. Enne varemeid peab olema midagi muud. Siiski oli see nii kogu minu sugupõlve senise elu jooksul, pool [[sajand]]it, mis on lühike etapp [[ajalugu|ajaloos]], kuid piisavalt pikk inimese elus, et sellega harjuda. Tegelikult ei olnud me näinud varemeidki, kuid kõik riialased teadsid, et maa sees on varjul [[vundament]]. Hiigelkivid olid kaevatud maasse pisut hiljem kui sada aastat pärast [[Riia]] esmamainimist [[kroonika]]tes 1201. aastal.
** [[Anna Žīgure]], "Läti maa ja taevas", tõlkinud Kalev Kalkun; [[Loomingu Raamatukogu]] 29/30, 2001, lk 40
* Seda keelekummastust tuli hiljem mitmel korral peale, eriti kui mõni [[lause]] meenutas oma pärinemist [[ladina keel]]est, tundus lausa, nagu poleks see päriselt loomulik [[keel]], mida nad räägivad, vaid mingi õhtumaise [[kultuur]]i enda kurgust tulev kurin, midagi kultiveeritut, midagi, mille naturaalsust on raske ette kujutada. Aga siis muidugi tuletas itaalia keel enda häälikumuutustega meelde, et ta on ju ladina keele suhtes mingi rahvalik lõdvasuine lihtsustus - ''victoria'' asemel ''vittoria'', ''admirare'' asemel ''ammirare'', ''Florentia'' asemel ''Firenze'', ''sexus'''e asemel ''sesso'', ja kõik need ''l''-ide, ''n''-ide ja ''c''-de pehmenemised ning ''j''-ide ja ''g''-de nihkumised suukoopa etteotsa "''džee''"-deks. Lisas veel see hämmastav lugu, et ladina keele käänete süsteem on täielikult kokku varisenud ja suurejooneline verbiaegade süsteem on samuti kokku kuivanud - ja tundub isegi loogiline, et sellist keelt räägitakse maal, mis on täis mitme tuhande aasta vanuseid varemeid, otsekui oleks keel varisenud kokku koos nonde muistsete ehitistega. Aga see jutt on muidugi ülekohus, sest itaalia keel kõlab väga selgena, enda jõus kindlana, nii et teisiti vaadates ei ole itaalia keel muud kui kõigest liigselt raskepärasest puhastatud ladina keel.
** [[Aare Pilv]], "Ramadaan". Tuum 2010, lk 13-14
* Tõsi aga on, et allakäigust kui sellisest on omamoodi tore, esteetiline ja isegi õilis rääkida - vaatad [[päikeseloojang]]u ja varemete poole tagasi ja ohkad.
| |||