Lahkumine: erinevus redaktsioonide vahel
Eemaldatud sisu Lisatud sisu
Resümee puudub |
Resümee puudub |
||
30. rida:
* Oleks pidanud minema vanamehe juurde hüvasti jätma, kes teab, kas teist üldse enam näeb, [[arst]]id ju tõtt ei räägi, arutas Vilma, aga jõudu ei olnud, käed-jalad olid kui halvatud, pähe ei tulnud ühtki sõna, mida oleks võinud ütelda, oma elus ei olnud ta midagi niisugust lausunud, liiatigi siis nüüd, kui võõrad inimesed toas. Nii ta jäigi istuma ja vaatas pealt, kuidas mees pandi [[kanderaam]]ile. Alles siis, kui Gusts, silmad kinni, pikali, temast mööda viidi, sirutas Vilma kiiruga käe, et silitada, kuid oli juba liiga hilja, [[pihk]] libises vaid üle mehe kondiste [[põlv]]ede. (lk 21)
** [[Māra Svīre]], "Kuni mina magama ei lähe ...", rmt: "Õdus õhtu kahekesi", tlk Kalev Kalkun, 1984, lk 5-23
41. rida ⟶ 40. rida:
* Tundsin, kuidas minus tõusis [[viha]] selle mehe vastu, kes väitis end olevat minu [[isa]], ja et ta tahtis minu ema maha jätta ja nõudis minult, et ka mina oma ema maha jätaksin.
:Minusse asus [[tühjus]]. Mulle aitas, ma ei tahtnud enam mitte midagi. Ei õppida ega töötada talumeeste juures, kes käisid iga päev mu ema keppimas.
:Mul oli ainult üks soov: ära minna, kõndida, surra, kõik oli mulle ükskõik. Tahtsin minna kaugele, mitte enam tagasi tulla, kaduda, sulada üheks metsaga, pilvedega, mitte midagi mäletada, unustada, unustada.
:Võtsin sahtlist kõige suurema lihanoa. Läksin [[Magamistuba|magamistuppa]]. Nad magasid. Mees magas ema peal. [[Kuu]] valgustas neid. Oli [[täiskuu]]. Hiigelsuur kuu.
:Surusin [[nuga|noa]] mehele selga ja vajutasin kõigest jõust, et see tungiks hästi sügavale ja läbistaks ka ema keha.
:Pärast seda ma läksin minema.
:Kõndisin maisi- ja vilja[[põld]]ude vahel, kõndisin [[mets]]as. Läksin sinnapoole, kuhu [[päike]] loojus, ma teadsin, et lääne pool on teisi maid, maid, mis on teistsugused. (lk 20)
* [[Ágota Kristóf]], "Eile", tlk Triinu Tamm, 2001
==Luule==
| |||